Rodeo muusika tõi Lauluväljakule kümneid tuhandeid kuulajaid
(8)
1987. aasta Tallinna Vanalinna päevade ajal mängisime ansambliga Rodeo vastavatud Kodulinna majas tantsuks. Ootamatult pidu katkestati ning Kodulinna eestvedaja Tiina Mägi ja Lauluväljaku juht Rita Mägar palusid pillid koos võimendusega ukse ees ootavasse mikrobussi pakkida. Sõidu ajal seletati, et kuna juba mitmel õhtul oli Lauluväljakule kogunenud hulk noori, keda vähemalt sel hetkel meile punkaritena serveeriti, siis tekkis vajadus sealset tegevust kuidagi ohjata ning seeläbi hoida ära kokkupõrkeid jõustruktuuridega.
Suveöise laulukaare all omakeskis laulvaid nimesi võis olla tuhande ringis, kindlasti ei olnud seal üksnes punkarid. Miilitsaid läheduses näha ei olnud, vähemalt vormis mitte. Tõstsime tillukesed kõlarid autost välja, ühendasime juhtmed külge ja Margus Mõttus vallandas kõige teravama kitarririfi, mida country-rockist võtta oli. Meie suureks üllatuseks jäi peljatud vastuolu sündimata ja järgneva paari-kolme tunni jooksul võeti Rodeo poolt esitatud muusika ülihästi vastu. Noored huilgasid, kõikusid, hüplesid, tantsisid ja laulsid, lippe ei lehvitatud ning kedagi ei vahistatud. Muuhulgas sündis kindlasti rekord kategoorias, kui lahja võimendusega on laulukal võimalik kontserti anda.
Erakordne õhkkond ja Eesti lipud
Kogemus tervikuna oli väga eriline ning pakkusime peagi Rita Mägarile välja idee korraldada 1988. aasta Vanalinna päevade ajal analoogseid kontserte Lauluväljakul kuuel õhtul järjest koos korraliku lava, võimenduse ja valgusega. Korraldajatele oli ettepanek igati meeltmööda, mille tulemusena
sõlmisime Puhkeparkide Direktsiooniga sellekohase ametliku lepingu.
Esimesest ööst alates oli õhkkond täiesti erakordne. Esitasime oma lugude vahele hulganisti rahvalikke meloodiaid ja publikut tuli järjest juurde.
Usun, et kolmandaks õhtuks oli kohal oma kümme-viisteist tuhat inimest, sel ööl ilmusid esimest korda välja ka sinimustvalged lipud.
Muidugi ei olnud realistlik mängida ilma pausideta kella üheteistkümnest õhtul kuni viieni hommikul kuus korda järjest. Seepärast kaasasime erinevatel öödel ansamblid Justament ning MTJ ning meie võõrustada olnud kaks kollektiivi Soomest: tantsulist jazzi viljelenud Bullworkers ja
trash-metal grupi Stone.
Et rahvas hakkas õhtuti vanalinnast üha rohkem Kadrioru poole liikuma, koliti Raekoja platsile planeeritud kontserdid Lauluväljakule, kus viimastel öödel võis inimesi olla kohal oma kolmkümmend tuhat.
Revolutsiooni plaanis ei olnud
Rodeot on mitmes allikas nimetatud öölaulupidude algatajateks, kuid tahan toonitada, et midagi revolutsioonilist plaanis ei olnud. Kõik sündis tänu kohapeal valitsenud üliemotsionaalsele meeleolule ning kogu olukorrale ühiskonnas laiemalt.
Jaak Jõerüüt on öelnud väga tabavalt, et suures tormis puhub tuul alati prügi silma ja pärast ei pruugi keegi enam kõike täpselt mäletada. Kas kogu sellest tormist reaalset kasu tõusis või mitte, on keeruline öelda, kuid aastapäevad hiljem taastati meie riigi iseseisvus, mis on kõige olulisem.
Rodeos mängisid 1988. aasta öölaulupidudel Mart Mikuga koos Margus Mõttus kitarril, Mart Jürisalu klahvpillidel, Alari “Päss” Piispea basskitarril, Olavi Kõrre viiulil ning Marek Lillemägi trummidel.
Eesti Vabariik tähistab 2021. aasta suvel oma taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Tallinna Lauluväljakul on selles väga märgiline koht. Toimusid siin ju toonaste võimude poolt taunitud rahvuslikud kogunemised, kus räägiti eesti rahva iseseisvusest, tehti muusikat ning toetati kogu liikumist – öölaulupeod, laulev revolutsioon jpm. Kogu selle ajastu ning sündmuste mälestuse jäädvustamiseks luuakse Tallinna Lauluväljakule külastuskeskus, mille idee on pakkuda ainulaadset harivat-elamuslikku ajaveetmise võimalust Eesti kultuuri maamärgina ja laulva revolutsiooni hällina tuntud kohas.
