Teisipäeval vaatasime oma toimetuses epeevehklejate naiskondlikku olümpiafinaali. Meil on suur avatud kontor, seintel ripuvad televiisorid, kuid juhtus nii, et RusDelfi poole peal hilines ülekanne 20–30 sekundit. Seega tuli minna meie eesti kolleegide ekraani juurde, kus oli juba niigi kitsavõitu. Mõned pidid püsti seisma ja mina tegin pärast arvuti kapile panemist online-ülekannet. Mitte kõige mugavam, kuid asi oli seda väärt.

Pärastpoole arutasin finaali tuttavatega. Tuli välja, et seda vaatasid sõna otseses mõttes kõik – kes telefonist või tahvlist, kes laiekraaniga televiisorist. Meie Tokyo-uudised said sotsiaalmeedias tuhandeid laike ja meie lehekülg kümneid tuhandeid klikke. Me ei ela niimoodi kaasa kaugeltki mitte kõikidele Eesti koondistele või sportlastele. Vehklejatele elasid kaasa aga absoluutselt kõik.

Kas teate, miks?