Tallinna Lauluväljak – eestlaste hiis

„Teadmine, et Tallinna Lauluväljak on eestlastele üks pühamatest kohtadest, jõudis minuni 1969. aastal, kui järjekordse üldlaulupeoga tähistati Johann Voldemar Jannseni ja tema tütre Lydia Koidula algatatud laulupeotraditsiooni sajandat sünnipäeva,” räägib ERR nõukogu juht Rein Veidemann.

Oli sügav nõukogude aeg. Režiimi doktriin nägi ette, et rahvusvabariikide kultuur tuleb rakendada nõukogude ideoloogia teenistusse. Nii oli lubatud eestlastel-lätlastel-leedulastel pidada ka oma laulupidusid, sisustades need partei ja riigi juhte ülistavate, aga ka tööst, nõukogude rahvaste sõprusest kõnelevate lauludega.

„Andke Jumalale, mis Jumala kohus, ja keisrile, mis keisri kohus,“ selle, piiblist pärit juhisega oli Jannsen kunagi sakslastelt laenatud peo formaadi (rongkäigud, kõned, kooride võistulaulmised) eestlaste jaoks kohaldanud. Sisuliselt on aga kõik laulupeod olnud rahva meeleavaldused. Tullakse perioodiliselt kokku ühte kohta nagu kultuspaika, sest just sellisena tunti algupäraselt hiit, mis alles hiljem omandas püha metsa tähenduse. Muide, Tallinna Lauluväljakulgi on mäe nõlval oma tammedest hiis. Seal hiiepaltsil lauldakse oma heliloojate loomingut ning selle läbi kinnitatakse olemasolu ning lootust kestmisele. Laulupidu on eestlaste eksistentsiaalne rituaal.
Nii oli see 1969. aastal, kui laulupeo lõpus hakkasid koorid spontaanselt laulma Koidula – Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“, ning laulupeo üldjuht Arnold Green kuulutas lõpukõnes koos rahva vaimustunud vastukajaga: „See oli üks tore eesti pidu!“

Eestimaa Laul on üks elu tähthetki
Heinz Valgu ristitud „laulva revolutsiooni“ ajal 1988–1991 lisandus Lauluväljakule kui kultuspaigale aga massi meeleavalduse mõõde. Esimest korda kogesin seda 17. juunil 1988. Siis istusid kümned tuhanded inimesed veel laulukaare all, ning selle ees ehitatud laval seisid Moskvasse NLKP kongressile lähetatava Eesti NSV delegatsiooni liikmed, kes kordamööda sõna võtsid. Aga kui Edgar Savisaar kuulutas „Meie oleme rahvas!“, millele järgnesid Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu, siis oli selge, et vallandunud liikumist vabaduse ja iseseisvuse taastamise poole ei peata enam miski. Ka mitte Moskva vägivald, nagu kaks aastat hiljem Leedus ja Lätis juhtus.

11. september 1988 on aga mulle endale üks elu tähthetkedest. Rahvarinde korraldatud „Eestimaa laul“ meeleavaldus jääb ilmselt Eesti ajaloo suurimaks. Olin sellel, inimestest üle äärte voolava väljaku ees seistes üks kõnelejatest. Meeleavalduse enda tipphetkeks oli mõistagi Heinz Valgu kõne lõpus hüütud „Ükskord me võidame niikuinii“, millest sai järgnevaks kolmeks aastaks vabadusliikumise juhtmotiiv. Niisiis, mitte pelk ega ka meeleheitest kantud lootus, vaid murdumatu ja vältimatu siht, mida ollakse valmis järgima, kuniks siinmail leidub veel viimanegi põlvepikkune poisike.

Tallinna Lauluväljakul on Eesti Vabariigis toimunud nii rock-kontserdid, õllesummerid ja kümned muud meelelahutuslikud peod. Ent selle koha südamikus pesitsev sakraalsus ei kao kuhugi, vaid ärkab fööniksina iga kord, kui siia kogunevad laulukoorid ja nendega koos kogu rahvas.

lauluvaljak.ee/külastuskeskus

Eesti Vabariik tähistab 2021. aasta suvel oma taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Tallinna Lauluväljakul on selles väga märgiline koht. Toimusid siin ju toonaste võimude poolt taunitud rahvuslikud kogunemised, kus räägiti eesti rahva iseseisvusest, tehti muusikat ning toetati kogu liikumist – öölaulupeod, laulev revolutsioon jpm. Kogu selle ajastu ning sündmuste mälestuse jäädvustamiseks luuakse Tallinna Lauluväljakule külastuskeskus, mille idee on pakkuda ainulaadset harivat-elamuslikku ajaveetmise võimalust Eesti kultuuri maamärgina ja laulva revolutsiooni hällina tuntud kohas.