RAAMATUBLOGI: Kuidas maitseb 130-aastane Chateau d’Yquem
(1)
Inimesed teevad plaane, jumal irvitab, räägitakse. Kui sulle antakse teada, vaat seal on kümme kotti kulda, vii ära, sa näed, et ongi, aga minema tassida ei saa, siis valdav osa inimkonnast saab pehmelt öeldes tigedaks ja kirub saatust, aga elurõõmsad tüübid kirjutavad altminekust raamatu.
Jon Baker, vanderselli tüüpi austraallane, rajab Sydney eksklusiivsetesse linnaosadesse veinipoode, nuhkides välja, kust võib hankida head kraami ja siis hangib. Elu on lill ja vein maitseb hea.
Ühtäkki otsustab taevaisa aga teda narrima hakata, nagu lõpuks selgub. Bakeri kätte satub nimekiri planeedi ühest eksklusiivsemast veinikeldrist. See asub Gruusias ja sisaldab endas 40 000 pudelit. Aga mitte lihtsalt pudelit, vaid osa sest varandusest kuulus... Nüüd tuleb pisut hinge kinni pidada, sest muidu võtab jalad nõrgaks... Venemaa tsaaridele Aleksander III ja Nikolai II ning kommunistlikule tsaarile Stalinile.
Tavalugeja ilmselt ei mõista, millised aarded Gruusias peidus olid, kuid autorite kirjeldus on sedavõrd maitsevärvikas, et hakkad aru saama taevaliku rüüpe väärtusest. Veinigurmaan seevastu läheb ilmselt hulluks, kui kuuleb – aga need, kes varandust jahtisid, ka nägid ja isegi maitsesid üht-teist – et keldris leidus suisa 217 pudelit Chateau d’Yquemi ja valdav osa neist 19. sajandist. Kusjuures kolm veini aastast 1847 ehk väidetavalt aegade parimast viinamarjamärjukesest, toonase hinnaga 200 000 dollarit pudel. Lisaks Chateau d’Yquemile leidus keldris sadu pudeleid ajaloolisi pudeleid, mille sisu üksikud veinigurmaanid maailmas on nautinud.
Niisiis Chateau d’Yquem aastast 187? (viimane number aastaarvust jäigi teadmata)...
- - -
Jane maitses esimesena ega öelnud midagi, kadunud vinesse, milles šokk kohtub meeliülendava aroomi ja buketiga. Ta olatas klaasi mulle ja ma keerutasin veini klaasis, uurisin tumedat vedelikku, nuhutasin seda ja võtsin viimaks lonksu.
See oli ülim. Isegi pärast kõiki need aastaid, mil ma end veini osas olin harinud, polnud ma päris kindel, kuidas peaks maitsema 130-aastane Chateau d’Yquem, kuid kui ma peaksin midagi oletama, siis arvaksin, et see maitseb just nii.
Jumal küll!
- - -
„Stalini veinikeldrit” võib lugeda kui põnevusromaani, sest minna postsovjetlikusse Gruusiasse, kus mehed käisid ringi relvad vööl, ning ajada miljoni dollari äri tähendab, et adrenaliin pritsib kõrvadest välja. Ent kahtlemata on tegu elustiiliraamatuga, mis avab võhikule ukse veinimaailma ning asjatundale võiks pakkuda kas tõdemusi või olla ka teadmiste allikas.
