Hea jutuvestja kindlustab meie huvi ammu toimunud sündmuste vastu sellega, et ammu surnud inimesed ilmuvad meie ette elavatena. Kaasa elades ei mõtle me nende haudadele ega põrmule, milleks nad on muutunud. Nad tunduvad meile tõeliste vestluskaaslastena, nendega võib astuda ja peabki astuma dialoogi. Ehk siis mõistusega saame me aru, et tegelased eksisteerivad mineviks, aga kujutlusvõime ei pööra sellele asjaolule mingit tähelepanu.

Ent Linnateatris otsustasid „Balti tragöödia” loojad väga riskantselt minevikku suunatud kunstiteose ülesehituse ilmselget reeglit eirata – nad ei lase korrakski unustada, et kõik tegelased on surnud.