Sotsiaalmeediasse on üha enam hakanud tekkima postitusi ja avaldusi, kus nõutakse “sundvaktsineerimise”, diskrimineerimise ja piirangute lõpetamist.

Neist viraalsemad võtsime ette “Valeinfo: paljastatud” taskuhäälingus, et aru saada, kas päriselt tegutseb hetkel riik inimeste õiguste ja seaduste vastu.

Selle üle, kust algab ja lõpeb koroonapiirangute seaduslik piir, arutles Tartu ülikooli riigiõiguse lektor ja endine presidendi õigusnõunik Paloma Krõõt Tupay. Saatejuht on Kaili Malts.

Maskivastaste “dokumendid” ei ole dokumendid


Igasuguste määruste, ettekirjutuste ja muuga on sotsiaalmeedias levitama hakatud nii-öelda pseudo-juriidilisi avaldusi ja muud jama.

Üks näide on maskide mittekandmist “tõendavate” kaartide müümine, mis maskinõude taaselustamisel sotsiaalmeedias ringlema hakkas.

“Noh, eks me võime kõik igasuguseid asju välja printida ja näidata ühe või teise asja tõestamiseks,” arvas Tupay.

Kui sellise tõendiga minnakse ühistransporti, kus hetkel on maskikandmise kohustus, siis ilmselt see dokument sind maski kandmisest ei päästa.

“Iseasi kas need, kes maskide olemasolu kontrollivad ka jõuavad neid tõendeid kontrollida ja öelda, et see pole seaduslikult õige,” tõdes Tupay.

Moraal — ei tasu osta ilmselt kellegi kodus prinditud ja lamineeritud “tõendeid”, et kuidagi reeglite vastu seista. Nendel ei ole seaduslikku alust ja nii raiskate kõigest oma raha.

Üks tõend, millel seevastu on seaduslik alus, on koroonapass.

Nüüd küsitakse valdavalt igal pool tõendit, mis näitab vaktsineeritust või läbi põdemist. Seegi on toonud mitmeid pahase alatooniga postitusi sotsiaalmeediasse. Näiteks võib leida viraalse postituse, milles postitaja on pahane termini “koroonapass” tõttu. Nimelt sellist asja dokumentide seaduses ei eksisteerivat. Kuidas siis seda nõuda saab?

“Tegemist on siiski uue väljendiga, mis on populaarne kõnekeeles,” selgitas sõna tagamaid Tupay.

Kuid dokument, mida rahva suus nimetatakse lihtsalt “koroonapassiks” on siiski legitiimne ja üle-Euroopaliselt tunnustatud dokument, millel on Tupay kinnitusel seaduslik alus. See saab olla nii vaktsineerimist näitav tõend, läbipõdemist kinnitav tõend või negatiivne test. See, kas riigid aktsepteerivad kõiki kolme nimetatud varianti, erineb.

Vaktsineerimis- ja maskivastaste liitude “avaldused”


Palju kõneainet on tekitanud algav kooliaasta. Õppeaasta algus tõotab tulla kolmanda laine kõige suurem proovikivi, sest koolid on need kohad, kus puutub kokku enim erinevatest vanusegruppidest inimesi. Alustades laste ja noortega ning lõpetades õpetajate ja haridustöötajatega eri vanustest.

See tähendab suurt kokkupuudet erinevate inimestega, mis omakorda tähendab suuremat võimalust haiguse laiemaks levimiseks. Ohtlikuks osutub ka see, et lapsed võivad haiguse omakorda edasi koju vanematele ja vanavanematele tassida.

Selle vastu aitaks, kui enamus õpilastest, või õpetajatest, oleksid vaktsineeritud. Seda ka haridusasutused, valitsus, haridusministeerium on soosinud — et vähemalt haridustöötajad oleksid vaktsineeritud.

Vaid mõned kuud tagasi, 8. juunil, asutati MTÜ Haridusvaldkonna Esinduskoda, mis koondab endas grupi haridustöötajaid ja muidu nõustajaid/koostööpartnereid, kes korraldusega nõus ei ole.

Kuigi ennast nimetatakse haridustöötajate seaduslikke õigusi, parimaid huve ja autonoomsust toetavaks ametiühinguks, siis esiti võideldakse ikka koroona vastu vaktsineerimise ja sellest tulenevate korralduste vastu.

Antud MTÜ kirjutas pika ja sisuka pöördumise, mille põhiideed saab kokku võtta nende endi sõnadega: “Seetõttu ei pea me aktsepteeritavaks haridustöötajatele vaktsineerimiskohustuse kehtestamist või nende vaktsineerima survestamist mistahes moel. Samuti ei pea me aktsepteeritavaks tervete vaktsineerimata haridustöötajate iganädalast testimist.”

Alternatiiviks pakub esinduskoda välja näiteks sümptomitega inimese koju jäämist või, vaktsiinivastaste seas laialt propageeritud parasiidiravim ivermektiini võtmist.

Õigusekspert Paloma Krõõt Tupayga arutledes sai selgeks, et Eestis on vaktsineerimine siiski vabatahtlik ning kedagi sunniviisiliselt süstla alla allutada ei saa. Kaasa arvatud haridustöötajaid. Pöördumises toodi välja ka erinevaid põhiõigusi, mis peaksid andma alust vaktsiinist keeldumisele.

Näiteks põhiseaduse §18, mis sätestab, et kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele.

“Kui vastavad eksperdid, teadlased, valitsused on kiitnud heaks mingi ravimi või vaktsiini, siis tegemist ei ole katsetusega,” arutles Tupay antud argumenti

Sellist asja nagu “meditsiinikatsetus” meie riigis aset ei leia, veel vähem vaktsiiniga, mida on juba manustatud enam kui poolele elanikkonnast. Praeguse seisuga on vähemalt ühe doosi saanud ligemale 700 000 Eesti inimest, rääkimata ülejäänud maailmast.

Samuti on pöördumisest mugavalt välja jäetud paragrahvile järgnevad kuus punkti, mis sätestavad antud põhiõiguse mööndused. Nendest viies ütleb selgelt: “Vabaduse võib võtta ainult seadusest sätestatud juhtudel ja korras: nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik.”

Kuna koroonaviirus on teadagi nakkushaigus, siis langeb see riive ka antud juhul põhiseadusega kooskõlla.

“Kõigil on õigus mitte vaktsineerida ja õigus jääda oma veendumuste juurde kindlaks,” selgitas olukorda Tupay.

Ta selgitas, kuidas iga põhiõigusega kaasnevad ka kohustused.

“Aga me ei ole siin maailmas üksi, ehk kui üks inimene end ei vaktsineeri, milleks tal on õigus, siis on tema kohustus tagada, et ta ka ei nakata kedagi.”

Iga õigusega kaasnevad ka kohustused. Seega, haridustöötajal, nii nagu kõigil siin Eestis, on õigus jätta end vaktsineerimata. See-eest peab ta tagama selle, et ta ei nakata ei oma töökaaslasi ega ka õpilasi koroonaviirusega.

Vaktsiinivastaste vallandamine

Millised on nii töötaja kui ka tööandja kohustused viiruse takistamisel?

Vastav määrus töökohas toimuvate muudatuste kohta anti valitsuse poolt välja intervjuule eelneval päeval, ehk paljuski oli küsimusi õhus veel õiguseksperdilgi.

“See on ehk kõige halvem, et määrus on tehtud niivõrd laiahaardeline, et see ongi mitmeti mõistetav,” tõi Tupay esmalt välja, kuidas seda ei tasu üldse imeks panna, et pahased on nii töötajad kui ka tööandjad.

“Väga palju vastutust on pandud just tööandja õlule, et nemad peavad nüüd ise otsuseid langetama ja kõike kontrollima.”

Kõige enam on siiski juttu riskianalüüsist, mis tegelikult ei ole sugugi uus kohustus.

Riskianalüüse peavad koostama ja oma töötajatele tutvustama tööandjad juba ammu. Näiteks füüsilised ohutegurid nagu pikalt arvuti ekraani taga töötamine jms. Kuid riskianalüüs sisaldab endas ka bioloogilisi ohutegureid, mille alla nüüd kuulub ka COVID-19.

“Nüüd peavad tööandjad hindama seda, kui tõenäoline on, et nende töötajad võivad tööd tehes nakatuda koroonaviirusesse,” selgitas Tupay.

Ta lisas, et kui vastavad hinnangud on läbi viidud, peab tööandja neid oma töötajale tutvustama. Kui töökohas on oht viirusega nakatuda, tuleb vastu võtta vastavad meetmed, et nakatumist vältida. Olgu selleks siis isikukaitsevahendid või, kui tööandja analüüsi kohaselt muud moodi ei saa, vaktsineerimine.

Need abinõud peab tööandja töötajale selgeks tegema ja rääkima ka sellest, mis juhtub kui neid ettevaatusabinõusid kasutusele ei võeta.

Alles siis, kui see tehtud, saab hakata rääkima töösuhete lõpetamisest.

Laps saab vaktsiini üle ise otsustada perearsti juures

Laste vaktsineerimine on tundlik teema. Nimelt, on uue õppeaasta eel sõna võtnud mitmed koolijuhid, kuid ka haridus- ja teadusminister, kuidas kooliaasta õnnestumiseks on kasulik lapsed ära vaktsineerida.

Ka see on tekitanud sotsiaalmeedias pahameele, justkui hakkaks keegi lastevanemate seljataga nende võsukesi vaktsineerima.

“Seda kindlasti ei juhtu, et koolis keegi alaealisi lapsi nende vanemate nõusolekuta vaktsineerib,” ütles Tupay resoluutselt.

Taoline teguviis on seadusega kindlalt vastuolus. Ka kõik muud vaktsineerimised, mis on varem läbi viidud ja viiakse edaspidi, on nõudnud vanemate kirjaliku nõusolekut.

Samas möönis Tupay, et see ei ole täiesti välistatud, et laps, kes vaktsiini tahab, ei võiks seda mujalt saada.

“Koolides tegutsevad meditsiiniõed ei tohi ilma nõusolekuta vaktsiini teha, kuid perearstid küll,” selgitas ta. “Näiteks, kui laps läheb perearsti juurde ja too leiab, et laps on piisavalt küps, et enda tervise üle ise otsustada, siis võib ta selle süsti teha.”

Kokkuvõttes ei tasu karta, et lapsi hakataks koolis vanemate teadmata vaktsineerima. Ei covidi ega muude haiguste vastu, mille vaktsineerimist koolides läbi viiakse. Vaktsineerimiseks on vaja vanemate kirjalikku luba ja koolid seda ka küsivad.

Küll aga, kui laps leiab, et vaktsineerimine on õige valik ja tahab seda teha, siis on tal võimalus pöörduda oma perearsti poole, kes otsustab, kas laps ära vaktsineerida või küsida vanema/hooldaja käest üle.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid