Kes tuleb memm-detektiividest esimesena pähe? Mõistagi miss Marple. Kusjuures, nagu etiketile kohane, pole tema vanust üheski raamatus välja toodud, Agatha Christie ütleb vaid, et ta on vanadaam. Küll aga teoses „Bertamsi hotellis” mainitakse, et miss Marple viibis seal viimati, kui oli 14, aga sealtmaalt on möödunud peaaegu 60 aastat. Ehk siis ta vanus on kolmveerand sajandi kanti. Aga see selleks...

On saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus, on 94-aastane soomlanna Siiri, kes hooldekodu elanikuna koos kaaslastega raamatus „Surm Õhtuhiies” kuritegu lahendab, on teisigi eakaid daame ja härrasid, kes suudavad enamat kui politseinikud.

Seekord siis Judith Potts. Britt. 77 aastat vana. Elab üksi Marlow linnakeses Thamesi ääres. Koostab ja lahendab ristsõnu. Trimpab mõnuga viskit, teinekord pisut rohkem kui peaks, aga kes tuleb talle seda ütlema. Käib õhtuti ujumas, seljas eevatrikoo.

Ühel õhtusel ujumiskäigul satub ta peale, kuidas ülejõe naaber surnuks tulistatakse. Mõistagi helistab ta politseisse, kes, justkui sealmail tavapärane, asja tõsiselt ei võta. Seega ei jää nutikal ja kangekaelsel Judithil üle muud, kui mõrvari väljaselgitamine enda õlule võtta.

Taeva tahtel ei pea ta tegutsema üksi, vaid temaga liitub Suzie – maa sool ja koerajalutaja, kes märkab ja teab nii mõndagi – ning Becks, kohaliku vikaari korralik abikaasa. Kokku saab Marlow mõrvaklubi.

Tuleb tunnistada, et geronoloogilised krimkad pakatavad optimismist. Ei ole need vanadaamid nii äbarikud midagi, kui suudavad vaimu ärksa hoida. Ja nagu selgub, võib vanuigi endas leida seda, mis aastakümneid peidus olnud.

Niisiis tuleb vanadust nautida – võtta pits või paar või rohkem, kui on soov, kasutada jõuresursse optimaalsel moel, tegeleda sellega, mis meeldib ja kui meeldib kuritegusid lahendada, siis miks mitte.

„Marlow mõrvaklubi” on igati väärt ja nauditav lugemine. Nagu öeldud, optimistlik, vürtsitatud hõrga huumoriga ning, mis kõige tähtsam – kuri saab karistada.