Ühel hetkel sel kevadel hakkasid Kaja Kallasele tulema võõralt numbrilt SMS-id. Need olid pahurad ja manitsevad - eelmine peaminister oli tema jaoks alati aega leidnud, miks Kallas mitte?

Siis kutsusid Kallase vastuvõttudel kõrvale mõned vanemad suurettevõtjad ja ütlesid, et peaminister võiks siiski soovitut teha. Kallas oli segaduses. Ta ju oli juba Urmas Viilmaga kohtunud, koguni kaks korda. Seisnud tema kõrval vabariigi aastapäeval, kui luterlaste juht vaatas lipu heiskamist. Istunud temaga koos kirikute nõukogu koosolekul, kus on esindatud Eesti kristlikud kirikud. "Ma olen temaga juba ju kohtunud, aga paljude soovijatega veel mitte," ütles Kallas ettevõtjatele. "Ta on ikkagi 400 000 inimese juht," vastasid nemad talle kõvasti liialdades.

Möödunud talvel kadus koos senise valitsusega ka peapiiskop Urmas Viilma otseligipääs valitsuse otsustajateni. Sellist ligipääsu oli Viilma tasapisi ehitanud alates peapiiskopiks valimisest 2014. aasta lõpus. Just tema ametiajal on luteri kirik haaranud endale Eesti poliitikas aktiivse rolli, mis on kaugelt suurem, kui kiriku järjepidevalt kahanev liikmeskond lubada laseks.

Kirikut huvitavad poliitikas prestiiž ehk enda olulisus, sobilike seaduste vastuvõtmine ja sobimatute muudatuste blokeerimine ning raha. Kõigi kolme eesmärgi saavutamisel on luteri kirikut viimastel aastatel saatnud hoogne edu. 

Nii selgub Eesti Päevalehe ja Levila koostöös valminud uurimusest (loe ka täna Levilas ilmunud lugu „25 pühapäeva, 35 kirikut: millest räägib kirik oma liikmetele?”). Selle nädala jooksul avaldame mõlemas väljaandes kokku kuus artiklit, milles uurime kiriku mõju Eesti poliitikas ja ühiskonnas.

Loe edasi, kuidas kasvas luteri kirikust Eesti mõjuvõimsaim lobiorganisatsioon ning mida on kirik endale viimaste aastate jooksul kätte võitnud.