Kaheks löödud kirik: ähvarduskirjad vaimulikele, vere nõudmine ja võimuvõitlus EELK-s
(424)See ei paista välja unisest kirikuaiast. Harva kuuleb sellest mõne sõna jutlusel. Aga juba kümnendi pulbitseb Eesti evangeelses luterlikus kirikus (EELK) sisetüli. Kas samasooliste inimeste armastus on piibli järgi patt? Ja kas piiblit tohib tõlgendada? Erimeelsused jooksevad vaimulikke pidi. On konservatiivid ja progressiivid. Debateeritakse tõe nimel – kiriku siselistis, erakirjavahetuses. Kohati on mindud inetukski. Mõnede arvates sõltub vastusest kogu kiriku tulevik.
Eesti Päevalehe ja Levila ajakirjanikud otsisid vastust, kas lõhed kirikus on ületatavad.
„Vaata seda verd,” ütleb Kristjan Luhamets, „hoopis see on armastus.” Tema sõrm osutab väikese kabineti seinal rippuvale pildile, kus okaskrooniga Kristuse kaelale on ilmunud veretilgad nagu veepiisad veepudelile palaval suvepäeval.
Luhamets on üks karismaatilisemaid ja mõjukamaid vaimulikke 169 koguduse ja ligi 230 õpetajaga luteri kirikus. Tema teenistused on populaarsed, need kestavad tunde. Luhametsa juhitava Tartu Pauluse kogudusega on aja jooksul liitunud hulk poliitikuid. Jaak Aaviksoo, Tõnis Lukas, Juhan Parts, Andrus Ansip. Ka Laine Randjärv, kes on aga praeguseks kogudusest lahkunud ja liitunud Harju-Risti ehk Annika Laatsi kogudusega.
Ühtlasi on Luhamets sügavalt veendunud, et homoseksualism on patt. Temaga sama meelt on vähemalt viiendik EELK vaimulikest. Annika Laats aga kõneleb piiblile toetudes hoopis teistsugusest armastusest kui verepisaratega ääristatu. Ka temal on kirikus mõttekaaslasi.
Eesti Päevalehe ja Levila ajakirjanikud uurisid, kui suur on lõhe luteri kirikus ja kas eri pooli on võimalik lepitada.
Loe ka täna Levilas ilmunud lugu „Hingehoidja üheksa ametit. Kuidas maavaimulikud kogukondi elus hoiavad”
.