Tundub kummaline, et planeedil Maa, võttes aluseks Eesti kirjanike liidu liikmete arvu 400, on 2 615 384 kirjanikku, kuid ainult üks neist on võimeline looma võrratuid juura ja kohturomaane. Teised on proovinud – eks sooviks ju samuti teenida miljoneid – aga millegipärast ei õnnestu.

Grisham ei lähe tavapäraselt ulmesse, nagu nüüdki, vaid üritab olla võimalikult elulähedane. Jah, ta romaanid on fiktsioon, ent lähtuvad reaalsusest.

Antud teosel, nagu Grisham järelsõnas ütleb, on kindlad alused – tegelane ja sündmustik. Kunagi ammu, üht juhtumit uurides, sattus ta organisatsioonile Centurion Ministries, mille oli loonud usuteaduste üliõpilane James McCloskey pärast kohtumist vangiga, kes veenis teda, et on süütu. McCloskey jäi teda uskuma ja tõestas süütust – mees vabastati. See oli tõukeks luua Centurion Ministries, mis nelja kümnendi jooksul tõi vanglast – mõni oli isegi istumas elektritoolile – välja 63 alusetult süüdi mõistetud inimest.

„Vahimehed” sündmustik aga põhineb tõestisündinud lool, mille peategelaseks on Texase vang Joe Bryan, kes mõisteki 30 aastat tagasi ekslikult süüdi oma naise tapmises. Paraku magas ta samal ajal hotellitoas kahe sõidutunni kaugusel kuriteopaigast. Uurimine oli üks vusserdamine. Motiivi, miks Joe pidanuks naise tapma, ei tuvastatud, sest abielus polnud mõrasid. Oli vaid kahtlane taskulamp, mis leiti väidetava mõrvari auto pagasiruumist ja sellel olla tapetu verepritsmed. Ühesõnaga, Joe mõisteti eluks ajaks vangi. Tänaseks on ekspert, kes seostas ainsa asitõendi, taskulambi, mõrvaga oma tunnistusest taganenud, kuid Joe istub endiselt trellide taga.