„Kas te teate, kui kaua ma siin teeninud olen?” küsib Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haamer (86). Juulileitsaku palaval päeval istub ta oma seitsmetoalises kodus, mille ise koos abikaasa Eha ja lastega 1980-ndatel ehitas. Pere hubase elutoa keskel kõrgub kamin, mille hingehoidja sinna ilmasambana kavandas ja rajada laskis. Üht-teist kõnelevad tuhmhalliks tõmbunud maja fassaad ja viledaks kulunud aknaraamid, mis näivad olevat kooskõlas pühendunud vaimuliku elustiiliga.

Majas on siiski ohtralt ruumi, et võõrustada jõulude ajal Haameri vaimulikest lapsi ja nende peresid. Suguvõsa vaimsust ilmestavad seintel rippuvad maalid, mille autor on Eenoki lell Eerik Haamer – Saaremaalt pärit kunstnik, kes sai rahvusvaheliselt tuntuks just Ruhnu- ja kaluriteaineliste teostega.

Kui Haamer räägib, suleb ta vahepeal silmad ja langetab pea, nii et näha on vaid hingekarjase kulme. Ta näib justkui sobravat oma mälusoppides, iga lauset kaaluvat ja pisukese vaevaga ütlevat. Ent vaim on tal värske, mõte selge ja jutt otsekohene.

Haamer on Mustvee kogudust teeninud 1963. aasta 1. oktoobrist ja Lohusuu kogudust kõigest aasta vähem. Võib tunduda klišeena, aga Mustvee inimestest ja siinsetest kakskeelsetest kogukondadest võiks jutukas pastor kõnelda päevi.

Kui Haamer Mustveesse õpetajaks tuli, tundis ta suurt missiooni selle kandi elanikke ühendada: olgu nad luterlased, vanausulised või õigeusklikud. Ta käis abikaasa ja perega ka vanausuliste ja õigeusklike liturgiatel – selleks et näidata oma lugupidamist. Vastutasuks on õpetaja sõnul nemadki luterlastest lugu pidama hakanud. Venelased on tema kohta ikka öelnud: estonskaja batjuška.

Kui Haamer pühitseti vaimulikuks, elasid luteri koguduse liikmed Mustvees ja naaberkülades. Nüüdseks aga resideerib neist ligi kaks kolmandikku kaugemal Eesti eri paigus ning satub Mustvee kirikusse ja teeb annetusi pigem harva. Osa neist on endised Haameri õpilased Tartu teoloogia akadeemiast – rakenduslikust erakõrgkoolist, mille Haamer koos õigeusu, metodisti ja baptisti vaimulikega asutas, osa neist elab koguni välismaal.

„Nad igatsevad oma kodukirikusse, mõnega neist räägin vaid telefonis,” tõdeb Haamer. „Kahjuks on sageli nii, et kui inimene sureb, siis palutakse, et ma ta mataksin, aga ma ei ole võib-olla aastaid teda näinud.” Koguduse liikmete arv on aastakümneid püsinud 300 juures just tänu sellele, et paljud Haameri õpilased, keda ta on ka ristinud ja leeritanud, on Mustvee kogudusele truuks jäänud. Mujal elavad liikmed on tavalised ka teistes Eestimaa kogudustes.
Mustvee kogudust pea kuus aastakümmet teeninud õpetaja Eenok Haameri jutlused ja tõsielulised pajatused haaravad kuulajat. Neis leidub nii muhedaid humoorikaid tähelepanekuid kui novellilikke süžeeliine.

Haamer ütleb, et Mustvee kogudus on ta liigagi omaks võtnud, ent see ei ole kindlasti negatiivne. Tunne, et õpetaja neile midagi tähendab, on väärtuslik ja hingekarjane peab omakorda tähtsaks kõiki koguduse liikmeid. „Ma pole iialgi suhtunud kogudusse ülevalt alla vaadates, vaid suhelnud nendega kui võrdne võrdsega,” nendib ta.

Kirikuõpetaja tähtsaim ülesanne, mida teavad hästi kõik kristlased, on hingehoidmine. „Tähendab – inimest aidata. Ka psühholoog püüab inimest aidata. Aga mis on psühholoogia ja hingehoidja vahe? Psühholoog võib aidata vaid teatud piirini ja selleks piiriks on surm. Aga hingehoidja vaatab kaugemale,” jutustab Haamer.

Psühholoog võib aidata vaid teatud piirini ja selleks piiriks on surm. Aga hingehoidja vaatab kaugemale.

Vestleme õpetajaga ka sellest, mis näib olevat inimestele pikki sajandeid loomuomane: ahnusest, saamahimust ja kättemaksust. Ka Mustvee poliitkultuuris esineb arveteklaarimisi, mis näivad uskumatuna ning tekitavad elanikes hämmingut ja tülgastust. On olnud üks palgamõrvakatse ja näiteks Eesti Ekspress kirjutas tänavu, et kuus aastat tagasi pärast vallavolikogu esimehe sünnipäeva peksis üks volinik kõikuval rippsillal teisel roided katki.

Millise pilguga vaatab kirikuõpetaja sellistele sündmustele? „See on minu jaoks vapustus ja ma ei saa kuidagi niisuguste asjadega leppida. Aga mul puudub võim, et ma saaksin neid inimesi korrale kutsuda,” tõdeb Haamer.

Vald toetab küll Mustvee kogudust 300 euroga aastas, kuid Haamer kinnitab, et koguduse õpetaja kohalikust võimust ei sõltu. Küll aga on volinike hulgas neid, kes kuuluvad luteri kogudusse. Kirikuõpetaja ise on olnud Mustvee linnavolikogu ja taasiseseisvumisaastatel Jõgeva maakonna volikogu liige. „Minu roll seal on olnud ikka ja ainult inimeste lepitamine,” ütleb ta.

Mustvee gümnaasiumis õpetas Haamer 1989. aastast üle 20 aasta eetikat. Ta ütleb, et ei manitsenud õpilasi ega kasutanud mõne ateistliku vaidlejaga ära oma võimu, vaid vestles nendega ilusti, rahulikult ja viisakalt.

Pühapäevastel jumalateenistustel käib keskeltläbi kõigest 20 inimest.

Pühapäevastel jumalateenistustel käib keskeltläbi kõigest 20 inimest ja vahel Eenok Haamer küsib, miks see nii on. Ta tunneb küll veidi muret, kuid seda rohkem on õpetaja jumalale tänulik noorte ja laste eest, kes leiavad kogudusse tee.

Ligi pool aastat tagasi Mustvee kogudusega liitunud Agne (39) elab Tartus, kuid suvitab Peipsiveerel. Ta on teenistusele kaasa võtnud oma eelkooliealise õelapse Klaara. Haamer pöördub jutluse ajal ja pärast kohvilauas lapse poole, viskab nalja nagu muhe ja veidi riukalik vanaisa. Klaara naerab ja vastab julgesti. Kirikuõpetaja aga ütleb, et Klaara on kogudusele jumala kingitus.

Agne ütleb, et kui suvekodu lähedal jutlustab nii mõjukas õpetaja nagu Haamer, oleks patt kirikusse mitte minna. „Ta vürtsitab oma jutte põnevate lugudega, ei ole kuiv kõneleja,” kiidab Agne.

Tõepoolest, kohvilauas istudes pajatabki Haamer lugusid minevikust. Lugusid, milles jumala imed, õpetaja elukogemus, nostalgia, naljakad vahejuhtumid, huvitavad inimesed ja nende saatused põimuvad ning kohalviibijaid kaasa haaravad. Koguduski näib kuulavat tähelepanu ja tänuga. Koos meenutatakse möödunud aastaid, näiteks kiriku eest hoolitsemist ja pühakoja ühist renoveerimist.

Agne avastas enda jaoks Eenok Haameri Tartus pastoraadi piiblikoolis käies. „Kui ta pidas loengut, siis kõik nutsid. Igaüks leidis enda jaoks selle millegi,” meenutab ta. „Eenok on oma vanuse kohta nii vitaalne, elujaatav, siiani töökas, mis on ulme, ja ta ei põrka tagasi ühegi kohustuse ees. See on kõigile inimestele eeskujuks.” On aru saada, kas inimene teeb asja südamega, ja Agne arvates pole Eenoki puhul selles kahtlustki.

Paljud pöörduvad õpetaja poole oma murede ja probleemidega, ent Agne märgib, et nende üle ta ei kurda ja jumala juurde võib tee leida ka siis, kui elus on kõik korras. „Eenok ütles ka, et sisemine kasvamine kestab terve elu, see ei ole ühe õhtu projekt,” tõdeb Agne.

II osa. Algajana Äksi kirikus


Veedan ühe pühapäeva ennelõuna Tartumaal Saadjärve ääres asuvas pühakojas. Jumalateenistus võimsas uusgooti stiilis ja lummavalt kõlava oreliga Äksi kirikus on minu kogetutest siiani kõige pühalikum ja tõsisem. Koguduse õpetaja Esa Luukkala jutlustab monotoonse hääle ja langeva intonatsiooniga. Mõistan, et need vähesed inimesed, kes minu ümber palvetavad ja armulaua ajal põlvitavad, on sügavalt usklikud – seda rohkem tunnen end lootusetu patusena.

Õpetaja jutlust kuulates ja enda ümber toimuvat jälgides pole vähimatki kahtlust, et olen siin algaja. Pärast teenistust kõnetan mustas ülikonnas habemega meest, kes juba enne naeratas kiriku ukse juures kella lüües sõbralikult tervituseks. „Kui oled kirikust hingekosutust saanud, siis vaatad üles ja näed, et Jeesus on üles tõusnud. Aga kui lähed välja tundega, et pole midagi saanud, ja su nägu on mossis, siis sa seda ei näe,” lausub ta.
Äksi koguduse õpetaja Esa Luukkala jutlus on tõsine, pühalik ning tema vahendatud sõnum üheselt arusaadav: Jumal saab aidata sind vaid siis, kui tunnistad, et oled patune.

Kui küsin talt veidi hiljem õpetaja jutluse omapära ja stiili kohta, on ka sellele vastus olemas: „Jumalateenistusele tullakse jumala pärast. Jumal paneb teenistust pidama just selle mehe, keda jumalal vaja on, ja seda tuleb austada.”

Hiljem selgub, et rääkija on EELK Äksi koguduse juhatuse liige Koit Lang (46). Meiega on vahepeal ühinenud ka kiriku organist Tambet Anja (34), sama koguduse liige. Organist märgib, et Esa on teist põlve kirikuõpetaja ja talle laotud vundament paistab välja.

Küsimuse üle, kas kogudus on õpetaja omaks võtnud, Koit Lang ei arutle. Temale on õpetaja eelkõige jumala esindaja, samuti inimeste õigele teele juhataja.

Esa on teist põlve kirikuõpetaja ja talle laotud vundament paistab välja.

Pastoraadis, kus on koguni 750 ruutmeetrit pinda, majutatakse tasu eest inimesi ja kogudusel käivad vabatahtlikena abiks organisatsiooni Anonüümsed Alkohoolikud liikmed. „Kui kogudusel on varandust, siis ta peab Jeesusele aru andma, mis ta selle varandusega teeb. Sellest lähtudes me koguduse varandust ka kasutame. Siis on kõik hästi,” ütleb Lang. Õpetaja lisab, et talle meeldib kinnisvaraga tegeleda, sest see muudab töö mitmekülgsemaks. Vahel niidab Esa Luukkala ka muru ja rehitseb lehti. Kehaline töö sobib hästi vastukaaluks istumisele.

Äksi kogudusel on liikmeid veidi üle 300, aga aktiivsed on neist umbes 50. Tambet Anja kiidab neid ilusaid hetki, mida on koguduse liikmetel ette tulnud pärast jumalateenistusi tee- ja kohvilauas, vahel ka koos leerilastega. Enne jõule korraldab kogudus suured talgud kiriku koristamiseks, õpetaja külastab koguduse liikmeid ja nende sõpru ka kodudes. Uued inimesed lisanduvadki kogudusse põhiliselt aktiivsete liikmete kutsel. Kodudes käies kuulab õpetaja esmalt, mis on inimestel südamel, ning seejärel püüab jumala sõna abiga nende olukorda lahti mõtestada ja neid aidata.

Nagu nii mõnedki teised, pöörab ka Äksi koguduse õpetaja tähelepanu oma eelkäijatele. Teiste seas õ-tähe loojale Otto Wilhelm Masingule, kes teenis siin aastatel 1815–1832 pastorina.

Hingehoidja üle, kes tunneb oma kiriku ajalugu, on koguduse liikmetel põhjust uhkust tunda. Ka neid, kes satuvad vaid suurematel kirikupühadel ja kirikuga seotud üritustel pühakotta, köidab just selline, minevikust põnevaid lugusid rääkiv õpetaja. Ta võib inspireerida ja mõjutada uusi inimesi kogudusega liituma.

Sa ei saa seda ametit pidada, kui sul on kogu aeg antennid väljas ja sa vaagid, mida inimesed sinust mõtlevad.

„Annan kõik selle nimel, et inimesed, kes tulevad kirikusse või minuga vestlema, tunneksid, et ma pean neist lugu, kuulan nende muresid. Samas ei saa sa seda ametit pidada, kui sul on kogu aeg antennid väljas ja sa vaagid, mida inimesed sinust mõtlevad. See õppetund sai mulle õpetajana juba algusaastatel vägagi selgeks,” selgitab Luukkala.

Vestlus õpetajaga Äksi kirikuõues kujuneb pikemaks jutuajamiseks. Kõne alla tulevad poliitilised ideoloogiad, globaalne maailm, uskude paljusus ja ka näiteks vaktsineerimisvastasus. Esa Luukkala arvab, et arstiteadus on jumala kingitus, ja kui keegi on tema arvamust küsinud, on ta soovitanud inimestel end vaktsineerida lasta. Ent ühtlasi on ta mõistnud, et seal, kus arvamused ja hoiakud ei lähe otseselt konflikti jumalasõna õpetusega, ei peaks õpetaja arutelu teravaks ajama.

III osa. Elva koguduses õpetajaga, kes langetab puid ja loeb algkeeles piiblit


1999. aastast EELK Elva kogudust teeninud Vallo Ehasalu saabub pastoraadi juurde jalgrattaga, millel on kulunud, narmendav sadul. Ehasalu on hoone renoveerimiseks ka ise tublisti vaeva näinud: langetanud metsas puid, need saekaatrisse organiseerinud ja sealt vedanud maja välisvoodrilauad järelkäruga ehitusplatsile.

Pastoraadi renoveerimine on pikem projekt ja õpetaja lapsed on üles kasvanud hoone ümber paigaldatud tellingutel ronides. Kirikuaiaski teeb pastor pea kõik oma kätega. Näiteks niidab vikatiga muru, sest siis säilib elurikkus.
Elva koguduse õpetaja Vallo Ehasalu on üks näide pidurdamatust rööprähklevast vaimulikust

Isetegemine sai hoo sisse juba Ehasalu teenistuse algusaastatel: vanemad koguduse liikmed tegid kirikusse küttesüsteemi ja ventilatsiooni ning leerilapsed ehitasid kirikuaia. Ent kogudus on õpetaja sõnul endiselt vaene ja paljusid töid pole võimalik tellida.

Ehasalu tõdeb, et suur osa pastoraadi renoveerimisest sai tehtud tänu eelmisele majanduskriisile, mille ajal teenuste hinnad langesid. „Võtsin tööle ühe krohvija, kellel oli pangalaen ja oht, et jääb kodust ilma. Maksin ta palga otse panka ja käisin seal iga kuu rääkimas. Pank oli väga mõistev. Pärast, kui ta läks tööle firmasse, mis maksis sulas, võttis pank ikkagi maja ära,” meenutab Ehasalu.

See võib Ehasalu arvates kõlada kui psühhopaadi iseloomustus, kuid mida rohkem ta õnnetute inimeste juurde ja neid ära kuulata jõuab, seda paremini ta end tunneb. Mulle näib, et Ehasalu puhul on tegu lootusetu optimisti ja parandamatu entusiastiga. Ta peab peale Elva jumalateenistusi ka Hargla ja Rõngu koguduses, on aastaid käinud Elva haiglas patsientide juures, taastab pastoraati, korraldab Elva kirikus kontserte ja annab loenguid usuteaduste instituudis. Lisaks on ta Elva vabatahtliku tuletõrjeühingu, muuseumisõprade klubi ja looduskaitse seltsi liige.

Ehasalu isikus kohtuvad hingehoidja, kultuuritöötaja ja teadlasest religiooniuurija.

Ehasalu isikus kohtuvad hingehoidja, kultuuritöötaja ja teadlasest religiooniuurija: pingelisest vaimuvaevamisest annab tunnistust ligi kümne keele oskus ja keskmisest silmavaatest läbitungivam pilk. Piiblit meeldib Vallole ikka lugeda selle originaal- ehk heebrea, aramea ja kreeka keeles. „Ma ei suuda kunagi oma uurimistöid lõpuni teha, sest kogu aeg on tunne, et uus töö ootab,” tunnistab ta.

Elva koguduse liige Jelena Lumiste (76) räägib, et kogudus on sõbralik ja toetav ning intriige ette ei tule. Muret teeb talviti külm kirik ja seegi, et pastoraat pole veel valmis. „Materiaalset toetust pole ja Vallo on seda üksinda pusinud. Eriti ei edene,” ütleb ta. „Sütitavalt ta ei kõnele, aga olen temaga rahul, sest tal on põhjalikud teadmised ja kui küsimusi esitada, vastab väga põhjalikult.”

Elva koguduses on praegu küll kõigest 59 liiget, kuid regulaarselt käib neist kirikus enamik. Ent tuleb harva ette, et mõne liikme vanemad või vanavanemad on käinud siinses kirikus. Lühike traditsioon tingib, et avalikkusele, ka vallavalitsusele, peab Elva kogudus end mõnest teisest rohkem tõestama. Ent Vallo Ehasalu on rahul ja rõõmus: kogudusel on oma koor ja pühapäevakool.

Katkestame vestluse õpetajaga peagi, sest kirikus algab matusetalitus. „Nüüd saab tulla ajakirjanik appi kirstu tassima,” nendib Ehasalu. „Oih,” hüüatab vahepeal kohale jõudnud organist Helve-Sirle Päid. Kui Rõngu koolimaja oli remondis, võttis just tema ühe klassi oma elutuppa õppima ja seda näidati Ehasalu sõnul koguni televisioonis.

„Nüüd saab tulla ajakirjanik appi kirstu tassima.”

Võtame paari inimesega üheskoos puusärgist kinni, tõstame selle kirikusse ja sätime altari ette. Alles nüüd saan ärevusse sattununa veidi aimu koguduseõpetaja töö tegelikust olemusest. Kõik, mis lähiminutitel toimub, on äärmiselt reaalne, minu kui surmaga vähe kokku puutuva keskealise jaoks koguni ülireaalsus. Alles hiljem tajun, milline on tegelikult õpetaja vastutus ja kuivõrd oluline on, et ta just nendel hetkedel inimeste jaoks täielikult pühendudes kohal oleks.

Pärast intervjuud koduteel peatust tehes kõlab Nõo tee ja Tartu-Valga maantee ristis asuvas bensiinijaamas kõlaritest REM-i laul „Losing My Religion”. See jääb mind Tartus veel tundideks painama.

IV osa. Rööprähklev õpetaja peab inimesele hinge pugema


Uue sajandi kolmandal kümnendil jagub Eesti kristlastel, teiste seas luterlastel, probleeme. Väljaspool Tallinna ja Tartut muretsevad kirikuõpetajad sageli tühjade maakirikute, muinsuskaitsenõuetest tulenevate suurte renoveerimiskulude, koguduste väheste liikmete ja leeriminejate ehk järelkasvu pärast. Teinekord on probleeme ka õpetajate ülekoormuse ja palgavaesuse tõttu samal ajal teistelgi ametikohtadel töötamisega, mis ei võimalda hingekarjastel koguduse liikmetega piisavalt suhelda. Tihtilugu on õpetajast saanud muu hulgas midagi kinnisvaramaakleri või majutusasutuse juhataja sugust. Kirikud, pastoraadid ja teised abihooned tuleb ju korras hoida ja omatulugi on hädavajalik teenida.

Õpetajate mure kajastub ka statistikas. Aastatel 2017–2019 oli Eestis tegutsevate EELK koguduste liikmete arv umbes 155 000, ent 2020. ehk koroona-aastal kahanes pisut alla 150 000. Võrdluseks: usubuumi ajal, 1992. aastal oli liikmeid 204 602 ja 2001. aastal 211 845. Luterlastel on tekkinud küsimus: kas kogu maad kattev kirikute võrgustik jääb nii üldse püsima?

Luterlastel on tekkinud küsimus: kas kogu maad kattev kirikute võrgustik jääb nii üldse püsima?

Juhtub sedagi, et inimesed on aja jooksul kogudustest kaugeks jäänud: näiteks kunagi leeritatud, kuid jumalateenistustel käimisest siiski loobunud. Osa koguduse liikmeid käib kirikus harvemini koroona tõttu.

„Mõned püsikäijad on öelnud, et nende igapühapäevane harjumus hakkab tasapisi kaduma,” tõdeb diakoni ehk abivaimulikuna Tartu, Valga ja Võru praostkondade juures teeniv Kätlin Liimets. Ta on ka väljaande Eesti Kirik toimetaja, tänu millele tunneb kirikuringkondade siseelu ja suhtleb paljude Eesti õpetajatega.

Saaremaal tegutseva Kihelkonna Mihkli koguduse õpetaja Rene Reinsoo tõdeb, et kaks suve on koroona tõttu jäänud ära kristlikud suvelaagrid, mida on korraldatud ligi 30 aastat. „Kui see paus veelgi pikemaks jääb, on raske uuesti liikuma saada,” muretseb ta. „Aga loodame, et tulevad jälle paremad ajad. Kirik on ikkagi seitse ja pool sajandit siin püsinud.”

Kätlin Liimets aga rõhutab, et keeruline koroonaaeg on nii mõneski paigas toonud kogudustele inimesi hoopis juurde. Aga üha vähem liituvad uued põlvkonnad kogudustega peretraditsioonide tõttu ja üha vähem kanduvad usutõed edasi vanematelt lastele. Aina rohkem on aga neid, kes isiklikes vaimsetes otsingutes leiavad usu jumalasse ja liituvad kogudusega omal valikul. Liimets toob näiteks Kilingi-Nõmmes asuva Saarde Kata

inimene jääb koguduse juurde siis, kui rahuldatakse tema hingelised ja intellektuaalsed vajadused.

riina, taas tuhast tõusnud Tartu Jaani ja hiljuti uue kiriku saanud Saku koguduse.

Kätlin kirjutab mulle mõni päev pärast vestlust, et inimene jääb koguduse juurde siis, kui rahuldatakse tema hingelised ja intellektuaalsed vajadused. Ka kuuluvus- ja kogukonnatunne on paljudele olulised, ent seda leiab ju mujaltki.

Jumala juurde tee otsija kogudusevalikut mõjutab sageli just kirikuõpetaja karismaatilisus ning võime end inimestele arusaadavaks teha ja jutlusega hinge minna.

Kui vaimulikul on ühel pühapäeval teenida kolm kogudust, ei jätku tal aega, et pärast jumalateenistust kirikulistega koos kohvi- ja teelauas istuda. Ent seda sageli oodatakse ja selle eest ollakse tänulikud.

„Kirikuõpetaja puhul on oluline tema vaadete selgus, kindlaksjäämine oma kiriku õpetusele, ka sõnade ja tegude ühtsus,” ütleb Kätlin Liimets. Õpetaja võiks suuta vastuolude korral end väljendada selliselt, et ta ei satuks konflikti inimestega, kes arvavad teistmoodi.

Vaimulikutöö muutub Liimetsa arvates üha isiklikumaks. Hingekarjased peavad tulema kirikumüüride vahelt välja inimestele lähemale. Kirik võiks vastata eelkõige nendele küsimustele, mida inimesed esitavad, mitte nendele, mida nad ei esita.

Eesti Kiriku toimetajana küsib Liimets hingekarjastelt sageli, mis on see võluvits, millega inimesi puudutada. Vastused on väga erinevad.

Kindlasti tuleb kõneleda nii, et inimesed aru saaksid. Ei saa rääkida ainult piibli mõistete keeles.

Kindlasti tuleb kõneleda nii, et inimesed aru saaksid. Ei saa rääkida ainult piibli mõistete keeles, sest inimene ei pruugi aru saada pühakirja taustsüsteemist. Piibli sõnum tuleks EELK usuteaduste instituudi religioonisotsioloogia lektori Liina Kilemiti arvates panna tänapäevasesse konteksti, et anda inimesele võimalus seda sõnumit mõtestada ja oma eluga seostada.

Eesti Kirikus ilmunud Liimetsa artiklitest ilmneb, et fookus peaks olema pühakirjal ja palveelul, koguduse leigust ei kompenseeri see, kui vaimulik võtab kogukonnas endale palju ilmalikke ülesandeid. Emeriitpeapiiskop Andres Põder on veendunud, et tühjades kirikutes tuleb ka inglitele jutlustada, sest aeg muutub ja inimesed tulevad taas. Praost Jaan Tammsalu peab olulisteks tööriistadeks tänulikkust ja armastust, mis avab ka roosteseimad mutrid. Mõni vaimulik ütleb, et tuleb lihtsalt olemas, kohal ja lähedal olla.

2015. aastal Eesti kirikute nõukogu tellitud uuringu ja Saar Polli tehtud küsitluse „Elust, usust ja usuelust” järgi on Eestis levinud ka vikaarkristlus, mis tähendab, et inimene soovib kirikukellade helisemist, vaimuliku kodumajas tule põlemist ja seda, et rahva eest palvetataks, aga ise kirikusse ei lähe.

Liimets on nõus ema Teresa ütlusega, et ei pea tegema suuri asju, vaid väikeseid, aga suure armastusega. Tema ja paljude teiste vaimulike arvates tuleks kogudustel leida uusi töövorme, et kaasata inimesi ja jõuda neile lähedale. Juba ammu ei piisa ainult sellest, kui vaimulik seisab uhkes rüüs altari ees.

Eesti Päevalehe ja Levila ühine artiklisari "Usu võim" valmis SA Oivaline Ajakirjandus grandi toel.

Miks inimesed kogudustega liituvad?

Oma 2020. aasta märtsis kaitstud doktoritöös „Kristlike kogudustega liitumise põhjustest” toob Liina Kilemit enim levinud põhjustena esile „püüde oma kogemusi ja maailmas toimuvat religiooni abil struktureerida, seletada, mõtestada, leida seeläbi hingerahu. Soovi oma elu kindlate ning terviklike seisukohtade ning väärtuste abil eesmärgistada, tuua oma ellu sakraalset dimensiooni – argisest erinevat, püha, midagi teistsugust. Samuti mängib liitumisel rolli abikaasa, sõprade, pereliikmete tuttavate, vaimuliku, misjonäri või sümpaatsete inimeste eeskuju ja mõju”.

Kilemiti sõnul on olulised koguduse soojad ja lähedased suhted ning koguduse liikmete kuuluvustunne ja identiteet. Ta kordab varemgi levinud teadmist, et õnnetustele, muredele ja psühholoogilistele kriisidele lahendust otsides on pöördutud kristluse poole.

Need tulemused pärinevad kirikute nõukogu 2015. aasta uuringust, mida Kilemit teha aitas.