RAAMATUBLOGI: Klaustrofoobilisel Islandil käärib, ööpimeduses
Ragnar Jonassoni sarja „Pimedal Islandil” esimene raamat „Lumepimedus” oli hää ja jäi üle loota, et autor end avateosega tühjaks ei kirjuta. Ei kirjutanud. „Ööpimedus” on... Ei saa öelda, et veelgi parem, aga kindlasti mitte kehvem ehk siis endiselt tipptasemel.
Endiselt käib tegevus Siglufjörðuris, idüllilises ja vaikses kalurikülas Põhja-Islandil, kus elab 1300 inimest ja kuhu suundus noor politseinik Ari Thor Arason. Nüüd pole ta enam kollanokk vaid isa ning peab töö kõrvalt koos elukaaslasega kantseldama poega Stefrinit. Ainult et saatus ei küsi, kas sul aega on või mitte, vaid paiskab Arasoni töhe – tema kolleegi tulistatakse. Ent kui mees on kodust ära, jättes kõik kena noore naise kaela, võib juhtuda nii mõndagi.
Huvitaval kombel käärivad ka väikesed kogukonnad . Võiks arvata, et 1300 inimest... kõik tunnevad kõiki ja naabrite saladusi ja minevikku... Tühjagi. Ja poliitikud, kes ses raamatus mängu tulevad, on poliitikud nii suurlinnas kui kalurikülas – neid ei muuda. Ja seegi, kui Reykjavíkist saadetakse kalurikülla appi kogenud politseinik, Arasoni endine ülemus, loob omamoodi konflikti – noor on muutunud iseseisvaks ja tal on oma nägemus. Aga aeg ei oota, kurjategija tuleb kätte saada.
Kui lisada sündmustele, mis hõlmavad nii kogukonda kui ka inimeseks olemise laiemat pilti, Island, mis võib isegi meile, põhjamaalastele, tunduda pisut klaustrofoobiline, saab kokku suurepärase noir’.
