RAAMATUBLOGI: Üksiku hundi teekond kompromissitu tõe ja selguse poole
Kohati on keeruline (krimi)kirjanduse maailma mõista. Jørn Lier Horst ja tema politseikomissar William Wistingu sari on suurepärane ja aina paremaks läheb, aga kui vaadata sarja raamatute saadavust kauplustes, siis mine ja osta ka eelmisi väljaandeid. Kuigi letid peaksid olema Horstist tühjad. Kummaline.
On rahva arvamusega, kuidas on, siinkirjutaja asetab uue Horsti lugemata raamatute virna otsa, äärmisel juhul teiseks-kolmandaks, aga kindlasti mitte põhja. Sest Horst kannab edasi seda ehedat nordic noir’d, millele pani aluse Peter Høegi „Preili Smilla lumetaju”, kuid tõstsid kõrgustesse Henning Mankell ja politseikomissar Kurt Wallander.
„Kuritahtlikkus” on sarja „Lahendamata juhtumite kvartett” kolmas osa (Norra keeles on ilmunud ka neljas), mis on ses mõttes kahetsusväärne, et kvartett jääks justkui napiks, võiks olla vähemalt oktett.
Niisiis järjekordne lahendamata juhtum. Svartskogi metsast leitakse tapetud ja tükeldatud neiu surnukeha. Just nii käitus oma ohvritega sarimõrvar Tom Kerr. Kes paraku istub neljandat aastat vanglas. Kas tõesti on tapatöö taga Kerri abiline, kellele ajakirjandus paneb nimeks See Teine?
Ja siis tunnistab Kerr üles veel ühe mõrva. Ainult et laipa ei ole. Kerr lubab näidata. No mis ikka juhtuda saaks, politseinikud on juures, vangivalvur, Whisting, tema tütar, vabakutseline ajakirjanik filmib toimuvat, Kerr on jalaraudades... Ent siis muutub maastik läbimatuks, jalarauad tuleb maha võtta, aga mida väeti kurjategija ikka suure kamba vastu suudab...
Nagu arvata võibki, läheb kõik ühel hetkel käest. Plahvatused, Kerri käes on relv... Ühesõnaga niipaljukestki seda mõrvarit oligi ja See Teine, selgub, eksisteerib reaalsuses.
Kogu selles jamas jääb süüdi Wisting, tema on vastutav, et Kerr põgenes ja mitu politseinikku tõsiselt viga sai. Süü vajab mõistagi lunastamist.
„Kuritegelikkus” on lihvitud, stiilne ja sujuv lugemine, kusjuures Horst aina areneb, nagu ka Wisting, kuid nende energia jääb vananedes alles. Horst tunnistab intervjuudes, et Wisting on keeruline isiksus. „Vaikivatel ja üsna suhtlemisvõimetutel Põhjamaade krimikirjanduse kangelastel on enamasti tume aura, nad on üksikud hundid, kes elavad viljatus jahedas piirkonnas, kuid liiguvad alati kompromissitu tõe ja selguse poole,” kirjeldab ta Wistingut ja teisi nordic noir’ peategelasi.
Horst selgitab järelsõnas, et raamat räägib kurjusest, soovist põhjustada inimesele valu ja kannatusi. Politseinikuna tegutsedes, tunnistab Horst, kohtas ta inimesi, kes tegid halbu tegusid, kuid vaid üksikutel kordadel olid need kantud soovist olla halb. Paraku, nagu näitab Kerr, on kurjus siiski olemas.
