RAAMATUBLOGI: Miks inimesed udus kaovad ja upuvad?
Robert Bryndza loodud politseitšikk Erica Foster, kes maadles isiklike probleemidega ja püüdis sarimõrvareid, oli piisavalt atraktiivne, aga näe, ammendas end kuue raamatuga. Aga krijanik kirjutamata ju ei saa, seega võttis Bryndza käsile järgmise tegelase Kate Marshalli, kes esimeses raamatus „Nine Elmsi mõrvar” püüab samuti kinni sarimõrvari, kellega saab lapse. Nojah...
Nüüd on aastad möödunud, poeg on saanud teismeliseks, ema peab ülikoolis loenguid ja aeg-ajalt tegutseb koos oma assistendiga eradetektiivina. Ehk siis ta elu on üldjoontes rahulik. Kuni läheb pojaga veehoidlasse sukelduma ja leiab sealt noormehe laiba.
Loogiline justkui oleks, et politsei tänab õppejõudu, soovib talle edu edaspidiseks ning lahendab mõrvaloouurib välja, miks noormees uppus ja miks ta kehal on kahtlased vigastused. Nii oleks ehk tavaelus, kuid mitte kirjanduses. Politsei ei pööra tähelepanu uppunu taustale – ta oli tipptasemel ujuja ning ema sõnul poleks iial riietega vette läinud ja kui läkski, siis poleks põhja vajunud. Paraku mundrikandjaid säärased pisiasjad ei huvita.
Tegelikult on veehoidlasse kadunud noori inimesi varemgi, just udustel päevadel. Ja kaob veel. Mõistagi hakkavad saladused Marshalli painama ning ta asub otsima tõde.
