RAAMATUBLOGI: Miks pedofiilid-tapjad peaksid saama eluaegse vanglakaristuse
Teinekord on keeruline (krimikade)maailma mõista. Belinda Baueri „Blacklands” võidab Golden Daggeri ehk tunnistatakse Suurbritannia aasta parimaks krimiromaaniks ja maakeeles ilmub see alles tosin aastat hiljem. Miks sedavõrd kaua viivitada? Kas tõesti tekib kahtlus, et krimikirjanduse teerajajad britid jagavad auhindu keskmikele? Aga hea, et niigi läits. Pole ime, et Baueri esikromaan avaldati sarjas Mirabilia, mis kannab edasi väärtkirjanduse vaimu.
Lugedes Bauerit, hakkasid esimestest lehekülgedest jooksma paralleelid krimikirjanduse Dostojevski ehk Ruth Rendelli loominguga. Ei, Bauer pole Rendell – veel – kuid ka tema tungib eelkõige kurjategijate hinge, mitte ei loo primitiivset krimkat a la laip-detektiiv-mõrvar.
Kes võiks võita mentaalse, kirjavahetusel põhineva duelli, kas 12-aastane poisike või kurikuulus sarimõrvar, lapsetapja, kes istub juba aastaid trellide taga?
Steven Lamb kaevab Exmoori nõmmel auke. Ta loodab sealt laipa leida. Steven kaevab iga päev: pärast kooli ja nädalavahetuseti, kui tema klassikaaslased omavahel jalgpallikleepse vahetavad. Ta soovib, et ta onu hing saaks lõpuks rahu. Selle onu hing, keda ta ei tundnud, kes jäi üheteistkümneaastasena teadmata kadunuks ning kellest arvatakse, et ta sattus kurikuulsa sarimõrvari Arnold Avery küüsi. Üksnes Steveni memm ei suuda uskuda, et ta poeg on surnud. Tema ootab teda endiselt koju ning seisab vankumatult eesakna all valvel, sellal kui pere ta ümber koost laguneb. Steven on võtnud nõuks aina mureneva pere taas kokku viia, enne kui on hilja. Ja kui selleks on vaja vanaemale tema mõrvatud poja luid näidata, siis seda ta ka teeb. Nõnda teeb poiss järgmise loogilise sammu ning saadab Averyle vanglasse hoolikalt koostatud kirja. Seepeale algab meeleheitel lapse ja tülpinud sarimõrvari vahel ohtlik kassi ja hiire mäng. Mäng, millel on jubedamad tagajärjed, kui Steven eales oleks osanud ette kujutada.
Mida mõtleb vanglas istuv pedofiil? Et pääseb vabaks ja hakkab heaks inimeseks? Mõelge veel. Kui ta mõistab, et kirjasõber on laps, kerkivad kujutluses esile pildid, mis võiks nende kohtumisel juhtuda ja need pole meeldiv lugemine – meeletu lootus Steveni poolt, põnev nauding mõrvarilt. Avery ettekujutus lastest kui objektidest, mida tuleb kasutada enese rahuldamiseks, teeb temast jätise. Kaude, kuid samas ka otseselt annab raamatu autor vastuse küsimusele, kas pedofiilid-tapjad peaks saama eluaegse vanglakaristuse ilma vabanemisvõimaluseta.
Ent paraku on maailm karm ja trellid kaake kinni ei pea...
