RAAMATUBLOGI: Londonis mõrvatakse 27 minuti jooksul seitse inimest... Ajakirjaniku tee püha tõeni
(6)
Üks definitsioon ütleb: ajakirjandus tähendab lugu, mida keegi tahab ära keelata, ülejäänu on reklaam. Mõneti nii ongi, kuigi tänapäevase kiire meedia – artikkel peab olema lühike, lööv ja hea pealkirjaga – ajastul ei paista see nõndaviisi välja. Aga õnneks on meil siiski säilinud ka uuriv neljas võim.
Seltskonna- või spordiajakirjaniku elu on enamjaolt ohutu, aga lehemees või naine, kes tuhnib ühiskonna pimedates kihtides, tuues pinnale saasta, peab pidevalt vaatama ette ja taha. Igal aastal saadetakse teise ilma kümneid ajakirjanikke ja seda just põhjusel, et lugu ei ilmuks.
Pikk eeljutt, aga „Noateral” kirjeldabki olukorda, mis võib juhtuda (ja juhtubki, aga enamasti mitte nii jõuliselt), kui meedia asub uurima teemat, mille avalikuks saamine võib võib põhjustada seadust mitte austavale seltskonnale probleeme. Või oot... Kas kuus aastat tagasi ei lastud Pariisis ajakirja Charlie Hebdo toimetuses maha 11 inimest?
Londonis mõrvatakse 27 minuti jooksul seitse inimest. Mõrvatute vahel pole keeruline ühiseid jooni leida – nad kõik kuulusid ühe uudisteagentuuri uuriva ajakirjanduse rühma ning tegelesid tundliku teemaga.
Samas agentuuris töötav Famie Madden registreerib õõvastusega kolleegide surmajuhtumeid, kuid mitte ainult. Ajakirjaniku loomuses on kirg jõuda tõeni, kasvõi elu hinnaga. Millega nood mõrvatud tegelesid? Kust saada selle teema kohta vihjeid? Kui leiaks niidiotsa, võiks jõuda mõrvariteni. Nii asubki Famie, kes hakkab saama kummalisi telefonisõnumeid, pikale ja ohtlikule rännakule, mille lõpus ootab tõde või surm. Mõistagi mässib ta end võrku, millest väljarebimine tundub võimatu. Aga õnneks on „Noateral” fiktsioon, mitte 7. jaanuar 2016, mil kaks relvadega varustatud terroristi tungisid Charlie Hebdo toimetusse.
