Aga päikese all on kurjust tõesti palju, nagu selgub ja see jääks karistamata, kui poleks Hercule Poirot’d ja teisi Christie loodud pahadega võitlevaid tegelasi. Aga nüüd, taevale tänu, on kõik joones ja õiglus päikese all võidutsemas.

Poirot tegutseb ses raamatus vaid mõnes stooris, esile tõuseb Parker Pyne, kes ei pea end detektiiviks vaid probleemide lahendajaks. Inimesed saavad õnneks aru, et teda ei tasu kutsuda appi pisimurede korral vaid siis, kui tõsine häda käes. Samas kui aus olla, siis enamasti on Pyne ise kohal ja pakub oma teenust, aga see selleks.

Iseenesest on Pyne lahe persoon. Ta jätab mulje, justkui oleks tegemist pigem noore mehega, kuid tegelikult on Pyne kuuekümnendates endine riigiametnik, kes on leidnud uue ameti ja reklaamib end ajalehe The Times esiküljel järgmiselt: „Kas olete õnnelik? Kui ei, konsulteerige härra Parker Pyne’iga.” Kõigele vaatamata tundub, et Pyne on pigem lühijuttude persoon ja teda väga miss Marple’i ja Poirot’ asemel pikemates stoorides ette ei kujuta. Aga ju sai Christie ka ise sellest aru.

Aga jah, Christie on Christie, kõik kuraditosin lugu, mis kirjutet pisut vähem kui sajand tagasi on hääd ja eks nii saab ühel hetkel ka maakeeles kokku krimileedi kogutud teosed.