RAAMATUBLOGI: Must-valge Eesti. Osolin tappis Pautsi, õnneks vaid kirjanduslikult
Maarahvas on saanud juurde lõpuks ühe korraliku krimikirjaniku. Või õigemini niiöelda krimikirjaniku, sest Olav Osolini, endise diskori (nagu vanem põlvkond teda mäletab) „Kus lendab part” on niiöelda krimka.
Roimajuttudele võib läheneda tõsiselt ja mittetõsiselt. Seda teist varianti kasutavad vähesed. Ikka proovitakse luua klassikaline krimiromaan, pidades kinni ligi sajand tagasi S.S. Van Dine’i paikapandud reeglitest – mõrv, detektiivid või politseinikud, hulk kahtlusaluseid, üllatav lõpplahendus... – aga vaid vähestel see õnnestub.
Osolin läks teist teed, otsustades kirjeldada tänapäevast kõrverpeegli-Eesti elu täies eheduses ja võimalikult irooniliselt, valides peategelasteks politseinikud ja pikkides lukku mõrva.
Part, kelle lendu raamat kirjeldab, on Samuel Part, kes kaotas keldribaaris turvamehe töö, sest selle vastas avati tulede-viledega kaasaegsem joomaasutus ja klientuur kolis sinna. Alternatiiv oli töötus või politseijõud, kus on alatasa kaadrist puudus. Part on üdini aus ja tunnistab, et ei saa püstolist isegi elevandile pihta, kuid ta rahustatakse maha – tänastest pollaritest ei oskavat keegi lasta ning piisab sellest, kui suudad end põõsaks maskeerida ja inimestele trahvi teha.
Paraku on põõsaks maskeeruda soovivaid sandarmeid piisavalt ning pakkuda saab vaid kohta kriminaalpolitseis. Tänu taevale, et Part pakkumise vastu võttis, sest vastasel korral poleks seda raamatut ilmunud. „Ega ma oleks seda lugu kunagi kirja pannud, kui poleks kuulnud, et Sapsistest saab ministri nõunik,” tunnistab Part avalõigus. Sapiste oli politseis Pardi otsene ülemus, muide. „Esialgu ma ei uskunud oma kõrvu, sest minu tagasihoidliku arvamuse järgi on Mart Sapiste täielik tainapea, aga eks see ole tänapäeval ikka nii, et loll juhib ja turakas annab nõu ning ülejäänud imestavad, et kes see küll nii rumal oli, et sel sündida lasi.”
Kuulujuttude järgi olla Sapiste saanud jõustruktuuridesse tööle pärast seda, kui mängis politseidirektori Moskva stripiklubis pokkerilaua taga paljaks ning lubas kaotatud raha tagasi anda, kui pääseb tööle detektiivina, mis olevat tema unistus alates ajast, kui nägi Lenfilmis vändatud „Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklusi”.
Kuritegude lahendamine pole keeruline. Juba kolmandal päeval kohtus Part laibaga, mis kukkus välja riidekapist. Sapiste oli samal ajal revideerimas külmikut, sest pidi väljakutsele tormama enne lõunasööki. „Suht värske kraam,” kommenteeris laibale pilku heitnud ja samal ajal võileiba hammustav Sapiste, loivates seejärel tagasi kööki, kuna kadunukese suust voolav verenire tõi talle meelde, et külmikus oli ka ketšupit. Vaevalt jõudis Boss – nii palus Sapiste end kutsuda – võileivaga lõpule, kui sisse hiilis tapetu endine elukaaslane ja tunnistas veretöö üles.
Aga siis läks asi tõsiseks. Part ees, Sapiste järel tuli söösta Lõuna-Eestisse Veriallikale, kus leiti laip. Tartu politseinikud ei saanud kohale minna, sest olid jäänud bensiinivargusega vahele. Esmalt tuli maha pidada lingvistiline lahing ja jõuda selgusele, kas surnukeha kohta tuleb öelda kes või mis. Sapiste argumendid olid jõulisemad: „Meil koolis räägiti ikka, et elus asi on kes, elutu mis. Kui on toss väljas, siis on mis ja kogu lugu.”
See diivani taga lebanud mis, oli siis, kui tema kohta sai öelda veel kes, Eesti krimileedi Katrin Pauts. Kuigi Sapiste ei tahtnud seda uskuda põhjusel, et Saaremaal, kust Pauts pärit on, pole kirjanikke kunagi olnud. Aga Juhan Smuul? „Mis Smuul? Smuul polnud miski kirjanik. Soperdas poeemi Stalinile ja sai selle eest medali rinda. Kuradi kommunist!. Mis sa arvad, et kui kommunist kirjutab raamatu, on ta kohe kirjanik? Lenin kirjutas kah raamatuid, aga keegi ei pea teda kirjanikuks. Kommunist ja kirjanik on kaks eri asja.”
Mõistagi saab esimeseks kahtlusaluseks Indrek Hargla, sest motiiv oleks Sapiste arvates justkui olemas ja teadmisi, kuidas inimesi teise ilma saata samuti. Ainult et Hargla kinnivõtmisega ei tasu kiirustada, sest... „Kui ta kõrvaldas konkurendi, on tal krimikirjanikuna kindlasti välja mõeldud korralik alibi ja küllap on tal ka nii palju kogemusi, et jälitamist märgata. Las istub rahus, kuni me teda üllatame.”
Ja nii hakkabki krimilugu edasi kerima. Õigupoolest tühja sest krimiloost, tegelikult on Pauts täiesti elus, kirjutas alles äsja ajalehes ja kuskil polnud mainitud, et tegi seda postuumselt. Lahe on lugeda lihtsast ja reljeefsest Eestist, kus pole ühtki teist tooni, kui ainult must ja valge.
Kui raamat on läbi ja pilt nii Sapistest kui Eesti politseist selge, siis tuleb pöörduda tagasi algusse. Huvitav, millise ministeeriumi nõunikuks Sapiste asus? Kultuur vaevalt, majandus ja haridus samuti... Äkki ehk siseministeerium? Ja minister oli...
