ARVUSTUS | ERSO tõi Britteni, Gershwini ja Dvořákiga külmavärinad
Möödunud reedel toimus Estonia Kontserdisaalis ERSO hooaja teine kontsert, kus tulid esitusele teosed Brittenilt, Gershwinilt ja Dvořákilt. Külalisdirigent oli Jonathan Bloxham ning klaveril soleeris Maksim Štšura.
Kontsert algas Inglismaa helilooja Benjamin Britteni Sinfonia da requiemiga (1940). 20. sajandi muusikale omaselt võib Britteni teos kõlada veidi võõrana, sest rõhk on pigem asetatud pillide tämbritele, erinevatele karakteritele ning lool on “peidetud loogilisus”, millest ei pruugi (ükskõik kes) esimese kuulamisega aru saada. Kirjeldaksin seda teost kui stabiilne kaootilisus. Näiteks esimest osa läbis lühike korduv motiiv, mida saatis veerandnootide näol pulseeriv rütm madalates pillirühmades, kuid kõik see oli peidetud ja kaunistatud teiste harmooniate ja teemadega. Tegu oli äärmiselt huvitava ja mitmekülgse teosega, mis on kindlasti põnev kuulamiselamus ka nendele, kes ei ole kaasaegse klassikalise muusikaga niivõrd tuttavad.
Oodatuim teos
“Rapsoodia sinises värvitoonis” oli vaieldamatult õhtu oodatuim teos. George Gershwini 1924. aasta kompositsioon jazz-bändile ja sooloklaverile on eriline, sest see on hübriid jazzist ja klassikalisest muusikast, mistõttu on see ideaalne valik neile, kes veidi pelgavad klassikalist muusikat. Gershwin on ise rääkinud, kuidas soovis kirjutada teose, mis kõnetaks ameeriklasi. Seepärast on rapsoodia inspireeritud 1920ndatel New Yorgis asetsenud Tin Pan Alleyst, kus tegutses tollal enamik suuremaid levimuusika produtsente ja plaadifirmasid. Tavaliselt on klassikalistel kontserditel harva näha, et keegi orkestrantidest teose ajal erilist emotsiooni väljendaks, kuid Gershwini rapsoodia ajal oli olukord laval hoopis teine. Orkestrantide rõõmsate nägude, loo iseloomust tingitud kerge õhkkonna ja kindlasti ka esituse kvaliteedi tõttu sai Rhapsody in Blue’st õhtu menukaim teos. Samuti panin tähele, kuidas Maksim Štšura klaverisoolode ajal kuulas orkester teda sama suure põnevusega kui publik. Kriitilisest poolest jäi minu jaoks loo alguse legendaarne klarnetisoolo natukene lahjaks, sest oli liiga korralikult mängitud! Noodid olid muidugi õiged, kuid esitus oleks võinud olla veidi robustsem ja vabama tundega. Siin on muidugi oluline välja tuua, et klassikaliselt treenitutel muusikutel ongi raskem jazzi mängida. See on aga väike nüanss ning kokkuvõttes oli esitus fantastiline.
Tšehhi kuulsaima helilooja Antonín Dvořáki seitsmes sümfoonia d-mollis (1885) oli kontserdikavas viimane teos. Dvořák on võrreldes populaarsete heliloojatega vähem tuntud, kuid tema loodud muusika on igatpidi võrdväärne. Tegu on ajastule omaselt romantiliste varjunditega sümfooniaga, kus helilooja suhe muusikaga on isiklikum. Seitsmendale sümfooniale ja Dvořákile laiemalt on iseloomulik rahvuslike teemade kasutamine. Antud teost on ka ERSO korduvalt nii kontsertidel kui ka turneedel esitanud, mistõttu oli kõrge kvaliteediga esitus garanteeritud. Sümfoonia algas suhteliselt süngel toonil, kuid see oli peatselt vastandatud nostalgiarikaste, isegi disney-päraste teemadega, mis tekitasid iga kord külmavärinaid. Kuigi teos on kirjutatud minoorses laadis, ei ole sümfoonia mingilgi määral depressiivne, vaid karakterite vastandamise kaudu annab moll laad teosele rohkem sügavust ning jätab emotsionaalsema efekti. Külalisdirigendi Jonathan Bloxhami energeetilisus tuli esile kõige paremini selle teosega. Isegi Paavo Järvi on märkinud Bloxhami naturaalset dirigeerimistalenti ning sümfoonilise repertuaari sügavat tundmist, mida reedene kontsert vaid kinnitas.
Pikk aplaus
Publik (kaasaarvatud mina) nautis kontserti tohutult. Teoste lõpus kostusid ühed pikimad aplausid, mida olen Estonia kontserdisaalis kuulnud, ning aplausile lisandus traditsiooniline jalamadin ning hõiked “Bravo! Bravo!”, mille esinejad olid täielikult ära teeninud. ERSO-l on ette valmistatud väga põnev hooaeg mitmekesiste kontsertidega igale maitsele, seega soovitan kõigil, kellel vähegi võimalus, Eesti esindusorkester kasvõi üks kord ära kuulata.
KONTSERT
Benjamin Britten
“Sinfonia da requiem” 20’
George Gershwin
“Rhapsody in Blue” 17’
Antonín Dvořák
Sümfoonia nr 7 d-moll 37’
Maksim Štšura klaver
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Jonathan Bloxham
17. septembril Estonia kontserdisaalis
