Niisiis kuus lugu sellest, mis võinuks olla või mis äkki saab olema. Kõik põnevad ja mõtlemapanevad.

No näiteks esimene neist, „Võõrtööline”. Kujutage ette, et peate minema hambaarstile: süstimine, puurimine, kangutamine... No ei ole tore. Aga ühel hetkel hakkab kellegi hääl teie peas paluma, et ta võtaks ise meeleldi selle jubeda päeva enda kanda. Sina ei tunneks midagi, justkui magaks, ja kui ärkad, on hambad terved. Normaalne ju! Kahjuks või õnneks, aga teadvusi, mis oleks valmis inimkeha kõigil tingimustel üle võtma, ilmselt ei eksisteeri, sest ebameeldivat, mida peab tegema, on piisavalt. Aga kuhu kõik see, kui saaksid alati kasutada võõrtöölist, välja viiks?

„Tankett”. Stoori lapssõduritest ja sellest, et mitte kedagi ei saa usaldada. Aga paraku asjad nii on, sest noore inimesega saab osavalt manipuleerida.

„Millal see ükskord lõpeb”. Selgub, et irreaalsus on sama, mis reaalsus.

„Depressant”. Kui on olemas antidepresandid, siis miks ei peaks olema depresandid? Sest antibiootikumide vastu on seatud ju probiootikumid. Aga kuidas depresant töötab, kui seda sisse sööta vanemale härrasmehele, kellelt oleks vaja pärandus kätte saada?

„Sidrunkollane planeet”. Tsivilisatsioonide kokkupõrge. Inimkond versus etsiidid, hiiglaslikud trisümmeetrilised, tarakane meenutavad julmad putukad. Kõik on kena, kuni nemad röövivad lapse, mispeale üritab üks neidis sotsioloogilistele teooriatele toetudes inimeste ning retsiidide suhted normaliseerida. Nojah...

„Aeg oli selline”. Kuidas kasvavad diktaatorid.

Doos on kätte saadud, aga väheks jäi. Äkki saaks ulmeamatöör kaks Nikkarevi raamatut aastas?