Need datšad pole kunagi eriti heas seisus olnud. Inimesed kasvatasid seal toitu vajadusest nii toidu enda kui ka kogukonnatunde järele. Sealset elu on hästi tabanud Aljona Suržikova oma dokumentaalfilmis "Suur-Sõjamäe".

„Oleme huvitavas kohas,” ütleb ta keset viimseid alles jäänud datšasid. „Siin on lennujaam ja suured laod, kuhu tuuakse toitu Hispaaniast, Austraaliast, Uus-Meremaalt. Selleks kasutatakse tohutut hulka ressursse. Aga miks me peaksime sööma Hispaania tomateid, mis ei maitse nii hästi, sest nad on pikalt reisinud ja korjatud liiga vara, kui me saame neid kasvatada siin samas, mõned kilomeetrid eemal oma elukohast?”

Browni sõnul peavad kõik kogukonnad liikuma jätkusuutliku kohaliku toidutootmise suunas, kui me tahame, et see planeet kestaks.

Ta kirjeldab, et väiksel aialapil saab üks perekond endale olulisel hulgal kasvatada toitu, mis on ka tervisele ka oluliselt parem kui kaugelt imporditu. Lisaks hoiab see ära ressursikulu pakendamisele ja ülikaugelt transportimisele. „Kliimamuutuste üha süvenedes on niisugune toidu kasvatamise mudel kõige jätkusuutlikum,” rõhutab ta. „Jõhkramad tormid ja kuumalained muudavad toidu kasvatamise ja transportimise kaugelt üha hapramaks ning riigid hakkavad toidu jagamisel prioritiseerima omaenda elanikke.”

Kate Brown leiab, et lennujaamataguse aianduskogukonna laiali ajamine oli viga – tulevikus võib vajadus kohaliku toidu järele suureneda.

Kliimamuutuste värsket mõju on praegu tunda end Euroopa Liidu majandusest ära lõiganud Ühendkuningriigis, mille poodide letid on makaronidest tühjad, sest suvel valitsenud põua tõttu ei saanud Lõuna-Euroopa toota sama palju nisujahu kui varem.

Iseendale toidu kasvatamisel on veel plusse. Teadlased on leidnud, et ülekaalulisuse ja paljude muude terviseprobleemide üks põhjustest on kõhumikroobide vähene mitmekesisus. Isekasvatatud toidu söömine aga aitab seda mitmekesisust suurendada.

Kate Brown kirjeldab seda lähemalt: „Sa võtad oma käed ja paned need mulla ise ja vahetad mullaga mikroobe. 90% DNA-st meie kehades on mikroobide, mitte inimese enda oma. Seega mikroobide vahetamine keskkonnaga aitab meil keskkonnaga paremini kohaneda ja nii on inimestel vähem elustiilihaigusi nagu ülekaalulisus, diabeet, autoimmuunhaigused, autism, vähk. Need on haigused, mis esinevad siis, kui inimesed kolivad maalt linna. Inimeste kõhu- ja kopsumikroobide mitmekesisus on läbi aastate kahanenud. Kui võrrelda inimesi, kes elavad linnas, inimestega, kes elavad maal, siis linnainimestel on kõhus kaks korda vähem erinevaid mikroobe.”

Marjade ja puuviljade kasvatamine ei ole Browni hinnangul tohutu töö: õunade kasvamise protsessi ei pea kuigi palju sekkuma, nad kasvavad valdavalt omasoodu. Suurepärased on ka arooniamarjad, mis kasvavad justkui umbrohuna. „See on pihlaka ja mustsõstra hübriid, see kasvab nagu umbrohi ja sisaldab tohutult vitamiine. Neid võib ämbrite kaupa korjata ning talveks mahlaks teha. Nii saavad lapsed talvel vitamiine.”

Arooniamarjad on imeliseks vitamiiniallikaks. Õnneks kasvab see sama hästi kui umbrohi.

Ta toob välja, et marineeritud ja kääritatud toit on isegi veel toitainerikkam kui värske toit. „Kääritatud toit teeb toitained inimese jaoks paremini seeditavaks.” Pilpakülas datšades toiminud aianduse kohta ütleb ta, et see oli väga imeline aastaid kestnud süsteem: emad, vanaemad, vanavanaemad jagasid toidu kasvatamise tarkusi ja kogemusi.

Kui nõukogude ajast midagi õppida, siis on see Browni arvates kohalik toidukasvatamine: siis tegid inimesed seda vajadusest ja alternatiivi puudumisest, aga kui kliimamuutused tugevnevad ja tarneahelad katkevad, võib see vajadus tagasi tulla ja kindlam on ise omale toitu kasvatada.

Aiandus ja endale toidu kasvatamine aitab ka vaimse tervise hädade vastu: Inglismaal on kirjutatud vaimse tervise probleemidega patsientidele justkui retseptina - „roheline aeg”. „Ka vange suunatakse aiandusega tegelema, kuna see mõjub nende psüühikale hästi,” märgib Brown.

Mõnes üksikus alles jäänud datšas veel täitsa toimetatakse. Valeri on endale vihmaveekogumissüsteemi ehitanud.