Välja lülitumise ihalus kumiseb mantrana paljude kõrvus. Meditatsioonipausidest ja joogalaagritest hoolimata ei valda enamik inimesi aja mahavõtmise kunsti. Alles siis, kui pandeemia kaks kevadet tagasi oma šokiloori üle maailma laotas, jäi närveldav ühiskond korraks vait. Tuhanded eri suunas loobitud meilid asendusid ühe eksistentsiaalse küsimusega. Polnudki teha muud kui vaikida ja kuulata. Nüüd on kõik tagasi linnatolmus, kesk kinnisvarabuumi, polariseerumist ja üksluise disainiga valimisplakateid. Võib-olla kondab ainult kirjanik Mehis Heinsaar viimase mohikaanlasena Lõuna-Eesti metsades, lugedes hingedele ja lindudele oma luuleridu ja igavikulisi mõtteid.