Hoffmanni arutlus on õigusfilosoofiline. Eetilise otsustamise lähtekoht on esiteks individuaalsete põhiõiguste tagamise raamistik ja teiseks võrdsete võimaluste tagamise printsiip. Küsimus ei ole tavaolukorras meditsiinilise abi osutamisest, vaid erakorralisest olukorrast, kus intensiivravi kohti ei jagu ja haiglad peavad igal juhul otsustama, kellele esmajärjekorras abi anda. Hoffmann ütleb, et see on traagiline olukord, aga ei kujuta endast põhiõiguste riivet.