12 miljonit dokumenti, 600 ajakirjanikku, 117 riiki. Äsjane hiiglaslik andmeleke paljastab ka kümnete tuntud eestlaste salajased ärid
(630)
„See leke on nagu steroide saanud „Panama paberid””. Nii iseloomustab just neil minutitel üle maailma valla paiskunud hiiglaslikku andmeleket rahvusvahelise uuriva ajakirjanduse konsortsiumi ICIJ juht Gerald Ryle.
Samuti nagu „Panama paberid”, hõlmavad ka „Pandora paberid” maksuparadiiside kaudu aetavat äri ja püsti pandud skeeme. See leke sisaldab ligi 12 miljonit dokumenti, mis pärinevad 14 ettevõttelt, kelle äri sisu on müüa saladusi: nad pakuvad maailma jõukatele maksuparadiisidesse ettevõtete loomise, nende variomanik ja -juht oleku teenust.
Tänu nendele dokumentidele on uurivatel ajakirjanikel üle maailma võimalik seostada tuhandeid varifirmasid nende tegelike omanikega ning tuvastada neisse ettevõtetesse peidetud tehingute ja vara jälgi. ICIJ juhitud uurimises osales üle 600 ajakirjaniku 117 riigist.
Eestit puudutavaid dokumente on lekkes ligi 20 000.
Eestist on „Pandora paberite” ainus partner Eesti Päevaleht. Eestit puudutavaid dokumente on lekkes ligi 20 000. Nende põhjal ilmub lähemate nädalate jooksul arvukaid paljastusi siinsete rikaste ärimeeste kiivalt hoitud saladustest ning Eesti tuntumate majanduskuritegude seni teadmata üksikasjadest.
„Pandora paberite” artiklisarja esimeses osas selgub, kuidas ilmselt Eesti rikkaim arst hoiab mitmekordselt maskeeritud omanike taga miljoneid eurosid ning võtab aastas sadu tuhandeid dividenditulu. Paljastuvad ärimees Urmas Sõõrumaa müstilised laenud ning tema lähisugulase veider miljonivõlg Küprose ja Belize’i firmadele. Dokumendid näitavad, kuidas Küprose maksuskeemitajad flirtisid vendade Rebastega ning kinnisvaraärimees Marek Pärtel sai enda firmast korterite ostmiseks Küprose ettevõttelt anonüümselt laenu.
***
Maksuparadiisides registreeritud ettevõtted on justkui saladusekambrid, millesse on pea võimatu valgust heita. Ent nende tagant avaneb omakorda veel üks uks, mille taga on veelgi suurem pimedus. Tegemist on trustidega.
Eestikeelset vastet inglise terminil trust tegelikult ei ole. Mõnikord räägitakse küll usalduslepingust või usaldusfondist, ent kuna see ei väljenda asja olemust täpselt, kasutame käesolevas loos sõna trust.
Trustid ei ole ettevõtted, neil ei ole omanikke. Ent nende käsutusse saab anda vara: näiteks raha, hooneid, luksuslikke veesõidukeid või eralennukeid, aga ka ettevõtteid. „Trustide mõte on selles, et nad eraldavad vara selle tegelikust omanikust. Inimene, kellele teatud vara kuulub, saab selle anda trusti valdusesse, mis tähendab, et tema ei ole juriidiliselt enam selle omanik. Sedamoodi on äärmiselt lihtne luua salajasuse barjäär. See on nagu loss, kus kogu pidu toimub paksude seinte sees,” kirjeldab trustide juriidilist labürinti aastaid maksuparadiise uurinud britt Nicholas Shaxson.
Kuna eri maksupiirkondade trustid on kõik natuke omamoodi, on vähe eksperte, kes neid üldse oskaksid lahata. Trustide juurde kuuluvad terminid usaldusisik ehk trustee, vara säilimist tagav ja kontrolliv isik ehk protector või varakogumisse vara üle andev isik ehk settlor. Nagu näha, pole eesti keeles neile mõistetele isegi täpseid vasteid. Veel on olemas neljas kategooria ehk trustist kasusaajad - inglise keeles beneficiaries. Nende nimesid ei avalikkuse ette ei jõua, ent just nende huvides truste rajataksegi. Ja kasusaajate vastandina on olemas ka „välistatud isikud” ehk need, kes mitte mingil juhul ei tohi trusti varast osa saada.
Ragnar Heido on tuntud Eesti arst. Ta on Tartu vähiarst, aga teeb protseduure ka ilukliinikus. Selle kõige kõrval on ta ka ärimees. Heidole kuuluv osaühing Chirurgicus tegeleb vähiravimite hulgimüügiga Eesti haiglatele. Tema tegevus on nii edukas, et sageli mängib ta üle isegi sellise hiiu nagu Margus Linnamäe Magnum Medicali.
Kümmekond aastat tagasi jäi Heido tollase ühemehefirma edu silma Äripäevale. Ajaleht tundis huvi, kas arstil sobib müüa endale tööd andvale haiglale ravimeid, mida ta ise oma patsientide raviks kasutab, ja kas võidetud hangete taga võib olla haiglatööst saadav eelis.
„Ma ei saa aru, kuidas te ei suuda uskuda, et ka ühemehefirma võib hangetel edukalt esineda ja neid võita, kui on korralikult valdkonda uurinud ja kodutöö ära teinud,” lausus Heido siis. „See on suur töö uurida välja, mis on kõige paremad ravimid kõige parema hinnaga. Ma ei näe isegi teoreetilist võimalust, et saaksin kellegagi midagi kokku leppida. See konkurents, mis on tootjate ja hulgimüüjate vahel... See on ikka metsik.”
Riigihangete register näitab, et Chirurgicus on viimase 14 aasta jooksul võitnud 62 hanget. Selliseid võite oli varemgi, ent register lihtsalt ei näita kaugemat ajalugu. Kui jätta kõrvale raamlepingud, mille puhul on lõplikku tehingusummat keeruline öelda, on Chirurgicus nende aastate jooksul teeninud riigihangetelt üle 27 miljoni euro müügitulu.
„Pandora paberitest” selgub aga, et kõigi nende aastate jooksul on Heidode perekond kontrollinud Kariibi mere äärsesse Belize’i riiki registreeritud Lifelong Lungs Trusti kaudu offshore-firmade jada ja võtnud neist suuri summasid dividende.
Lifelong Lungs Trusti ajalugu algab 2004. aasta augustist. Ametlike paberite järgi rajas selle just trustide haldamisega tegelev Zetland International Trust Company ja trusti varaks määrati tagasihoidlik summa 100 eurot. Ent trusti kasusaajate nimekirjas on kirjas:
Ragnar Heido
Ragnar Heido praegune abikaasa
Ragnar Heido kõik seaduslikud lapsed
Välistatud inimeste nimekirjas – nende seas, kes ei tohi trusti varast kunagi kasu saada - tuuakse esile „kõik isikud, kes on kunagi ähvardanud kasusaajaid kohtusse anda või seda teinud”.
Järgmiste aastate jooksul tekib trusti alla ettevõtete ahel. Kõigepealt juba 1999. aastal sinnasamasse Belize’i asutatud CA Pharma Inc. Seejärel saab Belize’i ettevõtte omanikuks Maltale asutatud Pharma CA Limited. Belize’i firma omakorda asutab Maltale filiaali - CA Pharma Inc Malta OC (overseas company). Justkui üle ookeani mängitav pingpong.
Nende ettevõtete omanikuks ei märgita registrites mitte trusti ennast, vaid seda haldavad ettevõtted: algul seesama Zetland, hiljem näiteks Berkeley Trust Company või omakorda Maltale registreeritud 3a Fiduciary Services, kellelt ostab vastavat teenust Berkeley Trust.
Ajab segadusse? Just see ongi keerulise skeemi eesmärk. Ent võtame asja kokku: Malta filiaal kuulub Belize’i ettevõttele, mis kuulub Malta ettevõttele, mille omanikuks on märgitud veel üks Malta ettevõte, kes pakub omanikuteenust veel ühele ettevõttele, mis esindab tegelikult Belize’i registreeritud trusti huvisid, mille kasusaaja on doktor Heido ja tema perekond.
Nii luuaksegi salajasust. Kui „Pandora paberid” ei avaks meile, et Tartu vähiarst ja ravimikaupmees on asutanud kuhugi kaugele Kariibi mere äärde trusti, ei oleks avalikkusel mingit võimalust sellest teada saada. Kuna aga Heido Eesti ettevõte teenib märkimisväärseid summasid pea eranditult riigihangete võitmisest, on tema offshore-äride vastu märkimisväärne avalik huvi.
Seejuures pole Belize’i ettevõtetel vähimatki läbipaistvust, mis näitaks nende finantsseisu. Alates sellest, kui mängu tuli ka Maltale asutatud Pharma CA, muutus asi natukenegi selgemaks.
Eesti Päevaleht hankis selle ettevõtte finantsaruanded, millest viimati esitatu puudutab 2019. aastat. Ettevõtte müügitulu ulatus 676 000 euroni ja kasum oli 510 000 eurot. 2018. aastal olid samad näitajad vastavalt 825 000 ja 230 000 eurot. Peale müügitulu tuuakse aruandes esile ka investeeringutest saadud tulu ehk Belize’i- tütrega seotud ettevõtetest laekunud dividendid. Neid oli kahe aasta peale kokku 520 000 eurot. Malta ettevõte omakorda maksis omanikele sama aja jooksul edasi 708 300 eurot dividende.
Heidoga seotud offshore-firmadel ei ole paista seost tema Eesti rahamasina OÜ Chirurgicusega. Chirurgicusel on ametlikult vaid kuus töötajat, kelle teenistus on keskmiselt miinimumpalga lähedane. Võidetud riigihangete abiga on Chirurgicus teeninud igal aastal stabiilset kasumit ning Heido on võtnud sealt alati ka 100 000 kuni 200 000 euro kaupa dividende. Ent Chirurgicusel pole mingit müügitulu, mis pärineks väljastpoolt Eestit.
Aruannete kõige huvitavam osa puudutab just tütarettevõtete rahalist seisu. Pharma CA 2019. aasta aruanne näitab, et neis on arvel napilt alla 5,3 miljoni euro jaotamata kasumit.
Esimeses telefonikõnes ütleb Heido, et Belize’i fond on juba likvideeritud või likvideerimisjärgus.
Esimeses telefonikõnes ütleb Heido Eesti Päevalehele, et Belize’i fond on juba likvideeritud või likvideerimisjärgus. Kui soovime hiljem esitada fondi ja sellega seotud ettevõtete kohta täpsemaid küsimusi, näiteks mis on nende ettevõtete äritegevuse sisu ja miks on vaja nii keerulisi skeeme rajada, palub Heido saata küsimused kirjalikult.
Ta teatab, et Lifelong Lungs on perefond, mis täidab tema jaoks testamendi eesmärki. „Kuna tegemist on privaatse perefondiga, siis muid detaile ei pea ma vajalikuks avalikkusega jagada. Vara päritolu on ettevõtlusest.”
Muudele küsimustele vastab Heido kidakeelselt. Ta nimetab kõnealuste riikide, näiteks Malta head ettevõtluskliimat ja ettevõtjatele mõeldud paindlikke lahendusi. „Malta ettevõte finantseerib minu äritegevust ning on mulle maksnud aastate jooksul dividende, mis on Eestis deklareeritud. Ettevõttel on toetav funktsioon minu äritegevuses,” ütleb ta kirjalikus kommentaaris.
Sõõrumaa ja müstiline hiigellaen õele
Ülle Pals on pealtnäha tavaline eesti naine, kes töötab Urmas Sõõrumaale kuuluvas spordikeskuses Tondi Forus mängutoa lapsehoidja ja perenaisena. Tõsi, varem on ta samas spordikeskuses pidanud ka tagasihoidlikku kohvikut, kuid see läks pankrotti.
Kuid „Pandora paberitest” selgub, et 2011. aastal võlgnes Pals (tollal Luide) salapärasele Küprose firmale Damarin Finance suisa 1,15 miljonit eurot. Selle põhjus oli üle 840 000-eurone laen koos intressiga.
Palsi enda vara ja jõukuse taset arvestades näib selliste summadega arveldamine anomaalne. Ilmselt mängivad siin rolli siiski Ülle Palsi venna, ettevõtja Urmas Sõõrumaa asjaajamised. Sellele viitab dokument, mille järgi olid pea kõik Küprose firma nõuded lähedalt seotud Sõõrumaaga.
Peale Palsi olid Damarinile võlgu: Sõõrumaa Šveitsi haldusfirma US Holding 1,72 miljonit eurot, Sõõrumaa Hispaania haldusfirma Saku Properties 1,6 miljonit, Sõõrumaa Eesti firma Redfox Team 350 000 eurot, Sõõruma pere heaolu- ja puhkekeskus Adila Camp 757 800, Sõõrumaa investeeringuid suunav Fort Management Group 640 000 eurot, Sõõrumaa Ukraina turvafirma juht Valdo Kulla 118 000 eurot, Sõõrumaa Eesti firmade juht Priit Põld 475 000 eurot ning üle 880 000 euro Viimsi ärimees Märt Vooglaid, kellega Sõõrumaa 2000-ndatel koos kinnisvaraäri ajas.
Peale selle võlgneti Šveitsi firmale Praetorian Trust 2,2 miljonit eurot. Viimase taga võib olla kes tahes, sest sealtkaudu liikus 2010-ndate alguses paljude rikaste ja mõjukate raha, sealhulgas Eesti miljonäride vara.
Kokku seega 8,7 miljonit eurot võlgasid, millest enamik on seotud Sõõrumaaga. „Ma olen seotud enam kui 80 ettevõttega, ega mina kõiki neid ei mäleta,” vastab Sõõrumaa esialgu telefonis küsimusele, milline seos on tal Damariniga.
Hoolimata arvukatest palvetest ja päringutest keeldus Ülle Pals Eesti Päevalehega suhtlemast ja laenu tagamaid selgitamast. Samamoodi puges päringute eest peitu Priit Põld ning ignoreeris ajakirjaniku telefonikõnesid ja sõnumeid.
Dokumendid ja Eestiski kättesaadavad aruanded kinnitavad, et need laenud on tõesti antud.
Anonüümse tegelase võlanõue võib olla hea viis skeemitamiseks: firmade tegeliku omaniku peitmiseks, kasumi intresside kaudu offshore’i viimiseks või teiste võlausaldajate huvidega mängimiseks. Samas, kui omanik investeerib enda äridesse raha laenudega ja intress on seejuures määratud turuhinnaga, ei ole selles midagi ebatavalist.
Kuid Sõõrumaa ei tunnista Damarini oma firmaks.
2009. aasta detsembris asutatud Damarin Finance peidab end mitme kilbi taha. Ettevõtte etteotsa oli esialgu pandud Küprose advokaat Eleni Kinani, kes on olnud paljude firmade varidirektor. Firma aadressiks märgiti Küprosel tegutsev Kinanise advokaadibüroo.
Kõik see meenutab kangesti Signaal TM-i endist Küprose omanikku Luce Investi.
Kõik see meenutab kangesti Signaal TM-i endist Küprose omanikku Luce Investi, mida äriajakirjandus samuti aastaid Sõõrumaaga seostas, kuni viimaks sai Sõõrumaast ametlikult Signaali omanik. Luce Investi ja Damarini kunagine aadress ja direktor Kinani kattuvad.
„Damarin Finance ei ole minuga seotud ettevõte,” ütleb Sõõrumaa. „Firma oli omandanud nõuded mõne minu ettevõtte vastu. Nõuete lahendamise käigus sai peetud läbirääkimisi ja võlgnevused said likvideeritud,” ütleb ta. Sõõrumaa väidab, et näiteks tema teada said hea sõbra Priit Põllu ja õe Ülle Palsi võlad ilusti ja probleemideta klatitud. Nii nagu tema omadki.
Sõõrumaa ei kipu eriti rääkima, mis see Damarin siis on. Ta lihtsustab üldse asjade käiku, jättes mainimata, kuidas Damarinist liikusid mainitud nõuded edasi Kesk-Ameerika paradiisisaarele.
2011. aastal ilmus välja Belize’i firma Dunhurst Finance, mis asutati Panama juristibüroo Alcogal Services abiga. Firma eesotsas olid jällegi varidirektorid, kelle taga võib end varjata kes tahes. Pandora lekkest võib leida lepingu, mille järgi olevat Damarin 2011. aasta juuliks omakorda võlgnenud Dunhurstile (asutati sama aasta veebruaris) 800 000 eurot.
Dunhurst oli nõus selle võla tasaarveldama, kui Damarin annab Dunhurstile üle kõik Sõõrumaa impeeriumi vastased nõuded. Lihtsamalt öeldes: Belize'i firma „maksis” 800 000 eurot ja sai vastu 8 miljonit euro väärtuses nõudeid Sõõrumaa ja tema sõprade vastu.
Mis sai Belize’i firmas Sõõrumaa ja tema sõprade võlgadest edasi? Näiteks leping Sõõrumaa Venemaa ja Ukraina investeeringuid hallanud Fort Management Groupi ja Dunhursti vahel näitab, et ligi 600 000-eurone laen kirjutati ühisel kokkuleppel juba järgmise aasta lõpus korstnasse.
Mida sellest kõigest järeldada? Ettevõtetevahelised lõputud ja segased laenunõuded, mida aeg-ajalt siit-sealt tasaarveldatakse, on tavalised Sõõrumaa Eesti- ärideski. Sellises tohutus tossupilves ei saa maksuametnik ega ka ajakirjanik lõpuks millestki aru.
Kuna Küprose ja Belize’i firmad rajati kohe varidirektorite kaudu, siis ei ole võimalik väita, et Sõõrumaa on nende omanik. Samas kinnitavad kõik märgid ja dokumendid, et need tehingud on reaalsed ning mõjutasid kriisiaastatel Sõõrumaa ja tema lähiringkonna käekäiku. Laenuraha päritolu, kentsakate tehingute äriline eesmärk ja loogika jäävad müsteeriumiks.
Dunhurst likvideeriti juba 2014. aastal. Damarin Finance on siiani tegutsev firma.
Vähi ja Pärteli nelja korteri imelised seiklused
Kui tavaline inimene on kellelegi võlgu, peab ta raha tagasi maksma. Eesti kinnisvaragurud Kristjan-Thor Vähi ja Marek Pärtel ei pea. Seda võib järeldada ärimeestele kuuluva Mere Vara 2014. aastal lõppenud pankrotimenetlusest, millega kirjutati korstnasse 12 miljonit eurot võlgasid.
Eesti Ekspress ja Äripäev kirjutasid siis, et ärimehed liigutasid ja liitsid ettevõtteid, nii et Vähi ja Pärtel vabanesid tohutust võlakoormast, kaotamata seejuures oma varandust.
Näiteks neile kuulunud 18 väärtuslikku krunti vahetasid 2009. aasta detsembris ühe päeva jooksul kolm korda omanikku, kuni jõudsid ringiga Pärteli ja Vähi firmasse Süda Invest. Kahtlase asjaajamise uurimiseks algatati küll kriminaalmenetlus, kuid see jooksis ummikusse.
18 väärtuslikku krunti vahetasid 2009. aasta detsembris ühe päeva jooksul kolm korda omanikku.
„Pandora paberite” valguses on huvitav jälgida, mis sai Tallinna vanalinnas aadressil Kuninga 3 olevast neljast väärtuslikust korterist edasi.
2009. aastal tehingute rägastiku kaudu Süda Investi jõudnud korterid ostis 2012. aasta märtsis ära Kuning OÜ nimeline firma.
„Pandora paberitest” leiame selle kinnituseks 2012. aasta märtsis Küprose firma Visview Trading ja Kuning OÜ vahel sõlmitud laenulepingu. Leping näeb ette, et Visview laenab osaühingule Kuning 800 000 dollarit, et too ostaks neli korterit, mis tol ajal kuulusid Pärteli ja Vähi firmale.
Kuning OÜ-d esindab selles leppes Marek Pärtel isiklikult. Jääb mulje, nagu oleks Pärtel võtnud Küproselt laenu, et korterid iseenda firmast ära osta.
Pärtel seletab Eesti Päevalehele, et ostja olevat tahtnud Süda Investilt korterid ära osta koos valmis ettevõttega. Sellepärast asutaski ta ise Kuning OÜ, ostis sinna korterid ja andis firma ostuhuvilisele üle.
Kes on see salapärane ostja? Pärtel ei täpsusta. Kuningi omanikuks said täpselt tehingu toimumise päeval kurikuulsa firmavabriku KRM Advisor juhid Argos Kracht ja Rauno Kuber, kelle taga võib end varjata kes tahes.
Miks soovis ostja kortereid just koos firmaga? See jääb arusaamatuks, sest Kuning OÜ müüs juba kuu aega pärast korterite omanikuks saamist need edasi Küllike Nammi advokaadibüroo tütarfirmale Estornino OÜ.
See pead segi ajav ja anonüümne „investeerimistegevus” on seda kummalisem, et kõigest kuu ajaga tekitas Kuning endale kirjeldatud tehingutega 200 000 eurot kahjumit.
Praeguseks on firma kustutatud, sest jättis pärast 2013. aastat majandusaasta aruanded esitamata.
Kuid mis on Visview, kust pärines nende liigutuste esialgne rahasüst?
Vähi ja Pärtel kavandasid 2008. aastast alates Ukrainas Odessa rannaalale suurejoonelist kinnisvaraarendust.
Dokumendid näitavad, et selle arenduse investorite ringis oli ka Briti Neitsisaarte firma Natal Financial, millele kuuluski Küprose tütarfirma Visview. Dokumendid seostavad Visview ja Natal Financiali Margus Kõrgesaare nimega. Kõrgesaar on Ukraina turuga hästi kursis olev Eesti ettevõtja, kes tegi Vähi ja Pärteli Baltic Property Fundiga koostööd.
Dokumendid viitavad, et Odessa arendusse tuli 2012. aastal uus investor, samuti Ukrainas aktiivselt tegutsev ettevõtja Marcel Vichmann ja FTT Ukraina OÜ. Vichmann maksis kinni eri osalused ja laenud ning võttis arenduse üle. Pärast neid tehinguid jõudiski vähemalt 800 000 dollarit ka Visview Tradingusse. Sealt laenati sama summa juba kahe nädala jooksul Kuning OÜ-sse edasi.
Niimoodi jõudis Odessa arendusest Kuning OÜ-sse raha, millega keegi anonüümne ärimees Pärtelilt ja Thor Vähilt korterid ostis ja need kahjumlikult advokaadibüroo tütarettevõttele müüs.
Korterite praeguse omaniku Estornino juhataja, vandeadvokaat Katrina Juhkami tunnistab, et ta täpselt ei teagi, kellelt korterid ostis.
„Kontakt jõudis minuni läbi mitme erineva inimese ning ega ma ei oskagi täie kindlusega väita, kes nende kinnistute puhul tegelikuks kasusaajaks oli,” ütleb ta.
Peeter Rebasele pakutud põnev maksuskeem
Kõrgesaare, Pärteli ja Vähiga olid tolle aastakümne alguses Küprosel ja ka Neitsisaartel seotud kokku 15 ettevõtet, kuid 2015. aastaks oli enamik neist kustutatud. Nad kasutasid Küprose firmadega äri ajamiseks advokaadibüroo Dadlaw ehk Demetrios A. Demetriades LLC teenuseid. See on teistegi eestlaste seas populaarne teenusepakkuja.
Kui nimetada Küprost offshore’iks, vaidleb nii mõnigi ärimees ja advokaat vastu. Kuulub riik ju ikkagi Euroopa Liitu.
Kuid võimalus ajada äri läbipaistmatult ja täiesti anonüümselt on sinna viinud nii organiseeritud kurjategijad, vene oligarhid kui ka ülirikkad, kes soovivad kasu saada saladuslikkusest ja Küprose rohketest maksueranditest. Kuigi see on teinud Küprosest Euroopa Liidu ühe kurikuulsama ja rahapesualtima finantskeskuse, lõikab riik sellest rohkem kasu, kui saab kahju. Käive, mis nõnda riigist läbi liigub, on tohutu.
Rikkurite salapäraste firmade jälgi ajades võib alatihti jõuda just Demetrios Demetriadese allkirjastatud dokumentideni
Rikkurite salapäraste firmade jälgi ajades võib alatihti jõuda just Demetrios Demetriadese allkirjastatud dokumentideni ja siis tupikusse jääda. Advokaat esindab ja peidab sõna otseses mõttes tuhandete rikaste vara.
Dadlaw’ kontorisse on jõudnud mitukümmend Eesti ärihaid. Näiteks on sellega seotud arvukad kurikuulsa Gildi fondiga seotud ettevõtted ja ettevõtjad.
Nii mõnegi kliendi on Dadlaw’sse viinud Eestis elav varahaldur John Stewart Wilson, kellega seostub „Pandora paberites” 600 dokumenti. Dadlaw’ kaudu on ta majandanud näiteks ka Venemaa RusPetro kütuseärimeeste varasid.
CV järgi töötab Wilson ka Peeter ja Priit Rebase produktsioonifirma Baltic Development Group nõukogus.
2019. aasta novembris kirjutas filmi- ja kinnisvaraärimees Peeter Rebane Äripäeva arvamusloos: „Viin oma investeeringuid Eestist ära seniks, kuni siin jälle inimsõbralik retoorika domineerima hakkab”.
Küsimusele, kas ta on enda firmasid mõelnud ka Küprosele viia, vastas Peeter Rebane: „Küprose firmadega kokkupuuteid mul ei ole, firmat seal ei ole ja ühtegi plaani seal äri ajada samuti mitte.”
Dokumendid ja kirjavahetused näitavad, et 2018. aastal tundsid Rebased Küprose maksusüsteemi vastu huvi. Dadlaw’ dokumendid iseloomustavad Rebaseid kui kliente järgmiselt: „Nad on huvitatud Küprose-Jersey struktuurist investorite ja intellektuaalomandi haldamisel.”
Küprosel on ühed maailma väiksemad intellektuaalomandi maksud (Eestis 10%, Küprosel 2,5%). Jersey on aga 107 000 elanikuga autonoomne Kanalisaarte saareke ja maksuparadiis La Manche'i väinas. 2017. aastal hakkas Jersey ja Küprose vahel kehtima kokkulepe, millega kahe jurisdiktsiooni vahel liikuvad dividendid ja autoritasud vabastati maksudest.
Lihtsamalt selgitades: kasutades Jersey või Küprose firmasid intellektuaalomandi omanikuna, on võimalik raha kõvasti kokku hoida.
Rebaste huvi kinnitab Dadlaw’ büroo ekspertide joonistatud skeem, mis näitab, kuidas Peeter Rebane saaks kasutada Küprose firmat maksude optimeerimiseks.
Skeemi järgi jõuaks raha Küprose firmalt kasseeritud teenustasude kaudu lõpuks Rebaste Briti ja Eesti firmadesse.
Selles ei ole midagi häbiväärset ega illegaalset, kui firmad registreeritakse maksude optimeerimiseks kohta, kus on soodsam tegutseda. Kui aga firma asutatakse Küprosele, peab sellega kaasnema ka reaalne äritegevus Küprosel.
Dadlaw läheb sellest nõudest mööda, pakkudes physical office substance’i ehk füüsilise kontori teenust. Dadlaw’ büroole kuulub 220-ruutmeetrine kontoriruum Nikosias ja lisatasu makstes saab sinna endale kontori hankida. Teenus hõlmab isegi administraatorit, kes vastab telefonikõnedele, möbleeritud kontorit ja faksimasinat. Samal ajal on selle aadressiga seotud sadu firmasid, nii et igale ettevõttele jagub justkui alla ruutmeetri kontoriruumi.
„Aastaid tagasi suhtlesin jah väga mitmete advokaadibüroodega üle Euroopa, sealhulgas Küproselt, Hollandist ja Ungarist, et uurida intellektuaalse omandi kaitse seaduste kohta eri riikides,” tõdeb Rebane.
„Leidsime siiski, et Küprosel ettevõtte asutamine pole majanduslikult põhjendatud, ning rohkem kokkupuuteid pole meil olnud,” kinnitab ta, et ei võtnud sellist pakkumist vastu.
Kidakeelsed rikkurid
Juba pärast „Panama paberite” skandaali vastasid vara varjamise pärast kritiseeritud advokaadid ja ettevõtjad, et offshore-skeemid on jäänud minevikku ja pealegi pole neis midagi taunitavat.
Ometi muutus enamik Eesti Päevalehega suhelnud ettevõtjaid vägagi kidakeelseks, eitas enda seotust või puges suisa peitu, kui nende salafirmade kohta konkreetsemaid küsimusi esitasime.
Kuigi paljud siin kirjeldatud tehingud tehti aastaid tagasi, on paradiisisaarte firmad endiselt relevantsed. „Pandora paberid” näitavad, et nii mõnigi eesti ettevõtja on kasutanud offshore-teenuste büroode teenuseid veel äsjagi.
Kuigi offshore pole automaatselt ebaseaduslik, võimaldavad varjatud omanikega firmad vohada korruptsioonil ja maksupettustel.
Kuigi offshore pole automaatselt ebaseaduslik, võimaldavad varjatud omanikega firmad vohada korruptsioonil ja maksupettustel.
1990-ndatel müüs Eestis offshore-firmasid Diveci-nimeline büroo. Kui büroo läbi otsiti ja sealt dokumendid kaasa viidi, tuvastas maksuamet üle 200 maksupettuse juhtumi.
„Lihtsustatult kasutatakse offshore-firmasid tulude peitmiseks või kulude suurendamiseks,” selgitab maksu- ja tolliameti kapitali töögrupi juhtiv maksuaudiitor Madis Laas. „Tulud, mis peaksid kajastuma mõne Eesti isiku maksuarvestuses, suunatakse offshore-firmasse või liigub raha offshore’i Eesti äriühingule osutatud teenuste kaudu,” selgitab ta.
Praetorian Trust on ülisalajane Šveitsi fond, mis kutsub maailma rikkureid enda vara fondis varjama ja kaitsma. Fondi kaudu on oma asju ajanud ka mõni Eesti ärimees. See võis tuleneda ka mugavusest, sest Praetoriani kliente on teenindanud pikki aastaid tuntud Eesti ettevõtja tütar.
„Me oleme ülirikaste rikkuse isiklik valvur,” kirjeldas Praetorian Trust enda teenuseid veebilehel.
Pandora dokumentidest selgub, et Praetorian Trust on teenindanud sadu paradiisisaarte ettevõtteid, kuhu oli peidetud ülirikaste varandus. Lõviosas on need Panama firmad, kuid esineb ka ka Belize’i ja Šveitsi ettevõtteid. Praetorian on offshore-teenuseid pakkuvate büroode „korrespondent”. Mudel toimib järgmiselt: miljonär pöördub Praetoriani poole, Praetorian pöördub omakorda offshore-teenuseid pakkuva büroo poole ning annab edasi korraldused teha tehinguid ja vormistada dokumendid. Klient jääb 100% anonüümseks.
Praetorianis töötab ja esindab sadades sellistes kirjavahetustes kliente eestlanna Merit-Rin Arro. Viimased kirjad pärinevad vähemalt 2018. aastast.
Arro kontaktaadressiks on kirjadesse märgitud Nõmme elumaja, mis kuulub tema isale ärimees Tiit Arrole. Praetoriani klient oli seejuures ka Tiit Arro Šveitsi firma Tower Ventures AG.
Tiit Arrot tunneme eeskätt kui monopoolses seisundis olles Tallinna liiklusmärkidega seotud hankeid võitnud AS-i Signaal endist nõukogu liiget ja juhti. Signaal on skandaalne firma, sest see kuulus anonüümsete omanikega Küprose firmale Luce Invest, mida äriajakirjandus uskus olevat seotud Urmas Sõõrumaaga. Enne Luce Investi oli Signaali omanik Šveitsi firma Neue Zuger Treuhand AG, mis oli registreeritud Sõõrumaa Šveitsi firmaga US Invest Swiss samale aadressile.
Merit-Rin Arro ütles, et ei tea Praetorian Trustist midagi, ja palus küsimused saata meiliga, kuid vastust ei tulnud. Tiit Arro ütles, et teab küll sellise usaldusfondi olemasolust, kuid lisas: „Ma ei soovi seda kommenteerida.”
