Et siis Tallinna turud. Mis kahjuks on hüper-super-magamarketite ilmumisega oma tähtsust tasapisi kahetsusväärselt minetamas. Kurb on see, et linnastunud maarahvas hakkab minetama sajanditepikkusi toitumisharjumusi ja naudib rämpstoitu täiel rinnal. Kust veel saab – kui pole just kalamees – värsket linaskit või silmu või kasvõi ahvenamarja? Või lähed turule, soetad tüki liha ja palud selle masinast läbi lasta – no ei usalda seda poe hakkliha. Või kui tuleb tahtmine lambahautist nautida...

Aga kunagi olid turud keskusteks, kust lisaks toidukraamile sai kuulda kuulujutte, kohtuda tuttavatega, näha tsirkuseartiste ning kui tüli norisid, siis ka peksa ja kui loll olid, siis petta. Muide, revolutsioonisündmustes osalenud ja ula peale läinud sõdurid marssinud esmalt turule ja alles seejärel lõbumajja, teab Ruben rääkida.

Ruben on kirja pannud lühemad lood turgudest ja kõik oleks justkui pilla-palla, aga ometi moodustab värvika ning mõnuga loetava terviku.

Esimeses peatükis läheb autor aastasse 1944, kui punaarmee Tallinna esmalt puruks pommitas ja siis kangelaslikult vabastas. Mis toona turgudel toimus, mida räägiti, mida müüdi – näiteks seda, mida oli röövitud valveta jäänud toiduladudest – ja kuidas Eesti pealinn tasapisi jalad alla sai.

Järgmisena minnakse kaugemasse minevikku ja hüpeldakse keskaja ja uusaja vahelisel perioodil siia-sinna, rääkides hindadest, seadustest, turukalendrist ja kõigest muust, pikkides vahele väljavõtteid arhiivimaterjalidest. Ka pilte on raamatus piisavalt.

Edasi tulevad turupõhised lühilood. Näiteks kuidas Marie Tummeltau sõimas turukubjast. Või milline nägi välja täiturg. Vahepeal põige Pärnusse, kus toimus huvitav petulugu. Siis viinajoomisest, turuprohvetist, hapukurgihooajast, naisvarastest, kotipoistest, hindadest... Ja siis algab Nõukogude Eesti periood...

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid