RAAMATUBLOGI: Rummiga leotatud Kuuba boolero koos mõrva ja tulikuuma armastusega
Kui „Havanna kvarteti” avateos „Laitmatu minevik”, andis tõestust, et Kuuba jääb Kuubaks ükskõik, milline -ism seal valitseb, siis „Havanna tuuled” vaid kinnitab seda. Raamatu esimesed leheküljed loovad õige õhkkonna. Pesapall, sigarid, muusika, rumm, seks, toit... Ja siis hakkab lugu kerima, peategelaseks eneselegi arusaamatul kombel politseinikuks saanud sügav kirjandushuviline Mario Conde ehk Krahv.
Õigupoolest ei erinegi Conde palju kaamoses elavatest põhjamaistest kolleegidest. Ta tunneb enda sõnul solidaarsust kirjanike, hullumeelsete ja joodikutega, kuid ses raamatus näikse olevat melanhooliat tema hinges veelgi rohkem. Krahvi haaranud eksistentsiaalset ängi süvendab veelgi mure tema ratastoolis istuva parima sõbra, 300-kilose Kõrend-Carlose pärast ja seegi, et ta ei suuda kuidagi lahendada 26-aastase õpetaja mõrva.
Äng saab siiski leevendust, kui Conde kohtab unelmate naist – tulikuuma punapead, kelle jalad on saledad kui Korintose sambad, kes armastab jazzi ja mängib saksofoni. Conde oli sest hetkest müüdud mees. „Tal polnud vaja isegi silmi kinni panna, et kujutada Karinat, saksofonihuulik suus ja pillikael jalgade vahel tantsimas. Kas see naine on ikka päris, kahtles ta.”
Nii vallutavadki Conde kõik meeled kaks naist – Karina ja too mõrvatud õpetaja, kes elas sotsialistlikus Kuubas ülejõukäivat kapitalistlikku kanepisuitsust elu.
Conde kulgeb korrumpeerunud Kuuba tumeduses ja laguneva Havanna elegantsis, uputab hingepiinu üha enam rummi, plaanides jätkata nurjunud kirjanikukarjääri ning kogeb rõõmuhetki, seksides tuliselt salapärase Karinaga. Ja mõrvalugugi saab lõpuks lahenduse.
Pandura raamatud oleks nagu krimkad, ent samas ei ole, on pigem Kuuba kultuuri ja elustiili raamatud. „Havanna kvartett” olevat kuubalaste sõnul omamoodi neljaosaline boolero, millest igaüks on eelkäijast rohkem meeleolukas ja leotatud suurema koguse rummiga.
