Haiglapatsientide arvu kriitiline piir ehk 500600 patsienti (mille tõttu tuleks ette võtta väga laialdased plaanilise ravi piirangud) võib tunduda kaugel, kuid siin tuleks meeles pidada nakkuse leviku eksponentsiaalset loomust.

See tähendab, et samasuguse kasvutempo juures kahekordistuvad tänased arvud sama kiiresti, kui nad on teinud seda enne tänast.
Seega, kui otsime kuupäeva, kus tänane haiglapatsientide arv 340 oli kaks korda väiksem ehk umbes 170, siis leiame, et see oli 24. septembril ehk 20 päeva tagasi.

Kui nüüd liikuda ajas 20 päeva tänasest edasi ehk 3. novembrisse, siis võib samasuguse kasvukiiruse juures olla haiglas ka tänasest kaks korda rohkem ehk 680 inimest. See tähendaks juba väga tõsist tervishoiukriisi.

Kuidas seda vältida?

See on hoopis keerulisem küsimus. Sisuliselt on siin kaks võimalust:

1) kasutada neid meetmeid, mis on meid ka varem sarnases olukorras aidanud ehk liikumisvabadust pärssivaid piiranguid (meelelahutus- ja toitlustusasutuste sulgemine, koolide distantsõpe jne)

2) saame loota vaktsineerimisele ja jätkame praeguste nn koroonapassil põhinevate meetmetaga

Vaktsineerimisega seotult toon esmalt mõned faktid:

1. Vaktsineerimine vähendab olulisel määral nakatumise tõenäosust, kuid ta ei paku 100% kaitset. Hetkel näeme (septokt 2021), et noorte seas (vanus 1219) on vaktsineeritutel umbes kümme korda väiksem nakatumise tõenäosus kui vaktsineerimata inimestel.

Samas on vanemates vanusgruppides see vahe vaid kahekordne.
See vahe võib tulla kahest asjaolust sellest, et noored on saanud vaktsiini enamasti alles suvel ja vaktsiini kaitsetoime pole veel jõudnud väheneda, aga ka selles, et noores organismis tekibki tugevam immuunkaitse.

2. Teaduskirjanduses on näidatud, et vaktsineeritud inimesed nakatuvad eelkõige siis, kui nad puutuvad kokku väga kõrge viiruskoormusega. Et praegu ringlev deltatüvi toobki üsna kõrge viiruskoormuse, siis see seletab ka paljude vaktsineeritute nakatumist. Võib oletada, et vaktsineeritud inimene ei pruugi väga kergelt nakatuda lühiajaliste juhukontaktide korral, näiteks poes või ühistranspordis, kuid võib nakkuse saada näiteks lähedaselt pereliikmelt, kellega ta pikalt samades ruumides koos viibib.

3. On näidatud ka seda, et vaktsineeritud inimestelt on võimalik leida elujõulist viirust vaid paari päeva jooksul, samas kui vaktsineerimata inimene võib olla nakkusohtlik nädala või isegi mitu.
4. Vaktsiinide tõhusus nakatumise vältimisel väheneb aja jooksul kiirelt, kuid raske haigestumise ehk haiglaravi vajaduse vältimisel püsib nende kaitse märksa kauem. Eesti andmed näitavad, et kui vaktsineeritu nakatub, siis on tal enam kui kolm korda väiksem tõenäosus haiglasse sattuda võrreldes vaktsineerimata nakatunuga. Veelgi rohkem erineb tõenäosus nakatumise tagajärjel surra.

Võib julgelt öelda, et kaks kolmandikku septembri ja oktoobri koroonasurmadest meil Eestis oleks võinud olla olemata, kui need inimesed oleks olnud vaktsineeritud. Samuti võiks meil haiglates olla praegu vähemalt kaks korda vähem koroonapatsiente ja nakatumiskordaja R olla kas 1 lähedal või isegi alla selle.

Selline olukord on saavutatud Soomes ja Skandinaavia riikides, kus eakate seas saavutatud enam kui 90% vaktsineeritus ja üsna kõrge vaktsineerituse tase ka ülejäänud elanikkonnas. Seetõttu pole kahtlust parim lahendus praegusele kriisile on vaktsineerimata elanike võimalikult kiire vaktsineerimine.

Kuidas on selle kõigega seotud koroonapassid?

Kõik andmed näitavad, et nakkuse levikul ja haiglate ülekoormuse tekitamisel on praegu kõige suurem roll vaktsineerimata inimestel. Samas tekib ka küsimus, et kas tõesti ei võiks neil, kes on vaktsineerimise kaudu andnud oma panuse pandeemiaga toimetulekusse, olla praegu mingeid eeliseid.

Viimase kasuks räägib ka valitsuse kehtestatud riskimaatriks ehk valgusfoori põhimõte. Kui vaktsineerimata inimeste nakatumise tase ja hospitaliseerimine vastavad selgelt kõrgeimale ehk punasele tasemele (mis eeldaks ulatuslikke meetmeid), siis vaktsineeritute puhul saame rääkida alles kollasest tasemest, kus oleks vaja vaid mõningaid ettevaatusabinõusid (nt maskid ühistranspordis).

Eraldi küsimus on ka see, et kas karjaimmuunsuse saavutamiseks poleks parem hoopis haiguse läbipõdemine?

Siin tuleks eristada kahte olukorda. Kas me räägime neist enam kui 160 000 inimesest, kes Eestis on teadaolevalt juba nakkuse saanud, või räägime nendest, kes veel pole nakatunud, aga eelistaks nakatumist vaktsineerimisele.

Esimesel juhul võib nõus olla sellega, et läbipõdenute immuunkaitset võib laias laastus lugeda võrreldavaks vaktsineeritusega ja koroonapassi kehtivuse pikendamine neile ilma vaktsineerimist nõudmata on praegu ka tõsiselt arutuse all. Andmete põhjal võiks selle mõtte heaks kiita.
Samas pole pandeemia algusest veel möödas piisavalt aega, et immuunkaitse kestuse kohta selgeid vastuseid öelda. Näiteks Eestis enne 1. juunit 2020 nakatunutest, kes pole ennast vaktsineerinud, on tänaseks nakatunud teistkordselt 3,8%.

Viiruse läbipõdemine on aga ohtlik loterii ja “võitude” asemel võib ees oodata haiglasseminek ja kaua kestvad tervisevaevused nn pika COVIDi näol. Samuti tähendab nakatumine nakkusohtlik olemist ja ahela jätkamist, mis võib edasi kanduda riskirühma inimeseni, kelle nakatumine lõpeb väga kurvalt.

Väide “umbes pooled Eesti elanikud on haiguse juba läbi põdenud ja suur osa nendest enese teadmata” on praegusel hetkel siiski meelevaldne ja pigem väär. Kui see vastaks tõele, siis ei oleks meil praegu nii suurt nakkuse levikut ega nii palju haiglaravi vajavaid juhtusid. Kinnitatult on läbipõdenuid siiski vaid veidi üle 12% elanikkonnast ja hinnanguliselt on meil testimata jäänud umbes pooled nakatunud (TÜ teadlaste seireuuringu põhjal). Seega võib läbipõdenuiks lugeda vaid veerandit elanikkonnast.