RAAMATUBLOGI: Budapesti topeltnoir – võimas spiooniromaan saladusliku krimiautori sulest
Pseodonüümi taha varjunud Vilmos Kondor toob oma ajaloolistes krimiromaanides esile Ungari saatuslikud hetked. Pentaloogia esimene teos „Budapest Noir” kirjeldab sündmusi 1936. aastal, mil Euroopas kääris ning fašism tõstis pead mitte ainult Saksamaa. „Patune Budapest” viib lugeja aastasse 1939, kui teine ilmasõda oli just alanud, kuid edasist võidi vaid aimata, mistap Euroopa elas, nagu enne viimsetpäeva. Ja nüüd 1943.
Sõda hakkab lõppema ja kuigi on arvata, et kaalud kalduvad juba Nõukogude liidu kasuks, pole lõplik sõna veel öeldud. Küll aga on Ungaril vaid kaks valikut, ja mõlemad halvad: kas sattuda Saksamaa või Venemaa mõju alla, kas asuda elama fašismis või hakata ehitama kommunismi, vabadus kaob nii ehk naa. Illusioone pole enam kellelgi. Või siiski...
On ka kolmas, ebatõenäoline võimalus, aga proovida tasub – kui peaminister suudaks salaja oma lepitussõnumi liitlastele edastada, saaks ehk mõttetu verevalamise eest põgeneda ja Ungari jääks ilmasõjast välja. Kuid selleks, et sõnum edasi anda, on vaja oma maad südamest armastavate meeste abi ja siin astub mängu sarja peategelane ajakirjanik Zsigmond Gordon, kes nüüd töötab uudisteagentuuri Reuters heaks.
Kondor kirjeldab linnast linna liikuva Gordoni silme läbi sõjast räsitud Euroopat, purustatud Hamburgi ja Londonit, Viini ning rahulikumat Stockholmi ja Veneetsiat. Oma missioonil kaotab Gordon peaaegu elu, ent, nagu kõva käe krimkades kohane, taastub peagi tänu armastatud Krisztina hoolitsustele.
- - -
Gordon oli tükk aega vait. Siis ütles ta katkendliku häälega: „Meid reedeti.”
„Kes reetis ja keda?”
„Ma ei tea, kes...” jättis ta lause lõpetamata. „Aga et keda? Kõiki. Sind. Ja mind.”
- - -
Siitmaalt hakkab Gordonil kiire kodumaale jõuda – et välja selgitada, kes reetis ja miks – ning Krisztina päästmiseks tuleb temaga abielluda, milleks oligi tegelikult õige aeg.
Kondor ei tegele teoses pelgalt poliitikaga ega kirjelda spioonimänge, vaid viib lugejale tavainimese toonase argipäeva intiimsesse õhkkonda, kus leidlikult valmistatakse köögis mittemillestki midagi ning ollakse rahul ka siis, kui hõõgveinis on vähe nelki – peaasi, et jook oleks kuum.
Kui kogu sarja võiks nimetada esimese raamatu järgi Budapest noir’ks, siis „Budapesti spioon” on raamatust õhkava tumeduse tõttu topeltnoir. Ent vaatamata sellele või just selle pärast, on ka Kondori kolmas raamat – see kaldub jõuliselt mitte krimka vaid spiooniromaani poole – väärt kestvat aplausi.
