RAAMATUBLOGI: Venemaa realism. Vabaduses metsistunud lakeid on naeruväärsed ja verejanulised
(5)
Kui ajakirja „Russkij Pioner” eriväljaandena ilmus 2009. aastal Natan Dubovitski romaan Venemaa maffiast „Nulli lähedal” (kui originaalpealkirja järgida, siis „Nullilähedal”), toimus pisuke plahvatus, mis kandus ka rahvusvahelisse pressi. Küsimus polnud teoses endas – kuigi, tuleb tunnistada, et see on suurepärane – vaid autoris. Arvati, et pseudonüümi taga peitub Vladislav Jurjevitš Surkov, muusika ja kirjandushuviline kõrgemast klassist Venemaa poliitik, toona Vladimir Putini administratsiooni ülema asetäitja ja presidendi abi.
Viiteid Surkovile mõistagi leidus, peamine neist oli ülestunnistus, et „Nulli lähedal” autor on ajakirja „Russkij Pioner” püsikirjutaja ja seda Putini lähikondne oli. Koha asuti spekuleerima, et Surkov kirjutas romaani lunastuseks oma pattude eest ning näitamaks, kuidas Venemaal asjad tegelikult käivad. Nimelt kirjeldatakse raamatus võimude, ajakirjanike ja julgeolekujõudude korruptsiooni ja mõistetakse see hukka.
Surkov nõustus, et „Nulli lähedal” oli viimaste aegade üks parimaid ja samas ka müstilisemaid romaane, kuid tema sellega seotud pole. „Arutada teemal, et mu naise nimi on Natalja Dubovitskaja ja seega mina teose autor...” naeruvääristas Surkov kommentaatoreid. „Selles teoses puudub tõde, tegu on fiktsiooni, ilukirjandusega ning häbiväärne on mulle omistada autorlus loos, mis räägib korruptsioonist meie riigis.”
Eks Venemaal algaski pärast Nõukogude Liidu lagunemist kauboikapitalism ning nutikad leidsid võimaluse teenida raha kõigega. Näiteks kirjandusega kõige laiemas mõistes. Saab kirjastused endale allutada ja täita lugemishull Venemaa raamatutega, tekitada must turg, anda välja litsenseerimata õpikuid ja teoseid, mille autoriõigusi pole soetatud... Aga veel... Venemaa on täis andekaid kirjutajaid ja tüüpe, kel on raha ja soov olla luuletaja või kirjanik, aga annet null. Seega ühed kirjutavad ja teised avaldavad ja maksavad, kusjuures palju. Kriminaalne kooperatiiv ning geniaalne Jegor Samohhodov – raamatu peategelane – vahendavad ning pistavad samuti dollaripakke tasku.
Või siis tahavad poliitikud teleriekraanil debatti pidada, aga et see oleks mõjuv, peab keegi skripti kirjutama. Ja kirjutataksegi. Näiteks duumasaadikutele Donile ja Donbassjukile. Üks on poolt ja teine vastu ning ajavad tülli õllepruulijad ja viinatootjad. Don lobistab õllejoomise keelu poolt kõikjal, välja arvatud kodus ja baarides-restoranides. Ta saab raha viinatootjailt. Aga Donbassjuk pooldab kangete alkohoolsete jookide lõplikku ja täielikku keeldu ja isegi nende müügi keelamist alla 25-aastastele isikutele. Teda finantseerivad õllepruulid. Kahe debateerija vahel käib koostöö, raha kühveldatakse kokku ja hiljem jagatakse sõbralikult pooleks. Seadusi mõistagi ei muudeta.
Paraku on kirjandusmaffia lasteaed selle kõrval, mis Venemaal tegelikult võib toimuda. Kui Jegori armastatu röövitakse ja mõrvatakse, kaotab ta kõik, jääb ainult kättemaks.
„Nulli lähedal” on suurepärane teos ja mitte niivõrd krimka, kui pilt Venemaa reaalsusesse. Kusjuures, nagu kiitis Vene kirjanik Aleksandr Prohhanov, on romaani peategelaseks keel: „Elegantne, keerukas, metafooriline, muutes ühest episoodist teise muusikat, värvi, paksust. Kannab sügavikust tahkumatut naftat...”
* * *
„Ma ei tea, kas see on hea uudis või halb, aga kommunismi ei tule. Peaaegu 40 aastat inimesed kahtlesid selles, et Stalin on surnud. Ei usutud. Kõik mõtlesid, et ta ainult teeskles surnut, aga ise peitis ennast kappi ja piilub sealt prao vahelt, kuidas me teda ikka kardame. Itsitab ja teritab oma gruusia nuga. Kuid tema laip leiti ju trepi alt, ja veel kuseloigust. Pealegi täissülitatud. Ja ei tuntud enam hirmu. Lakeid rõõmustavad: peremees kärvas maha. Probleem on ainult selles, et peale lakeide pole majas kedagi. 300 miljonit lakeid on nüüd vabaduses. Need keskkomitee poisid, kes praegu ikka veel tähtsa näoga tsaarilossides istungeid peavad, teavad juba, et võimu neil enam pole. Ainult et meile pole nad seda seniajani öelnud. Häbenevad. Aga varsti hakkavad lõhenema, tülli pöörama. Ja siis läheb lahti.
Normaalses riigis oleks alanud kodusõda, kodanike vahel, kuid meil kodanikke ei ole, aga lakeide vaheline sõda mitte et oleks hullem, aga on kuidagi vastikum, madalam kui kodanike vaheline. Lakeid asuvad jagama peremehe kodinaid, hakkavad kes islamisõdalasteks, kes ajakirjanikeks, kes finantsistideks. Vabaduses metsistunud lakeid on naeruväärsed ja verejanulised. Hakkavad alatult elama, alatult tapma ja alatult surema, ja jagama jagama.”
