RAAMATUBLOGI: Sajandisvanune krimiromaan kui ajalooõpik
(1)
Aeg-ajalt on hea kätte võtta üks vana briti klassikaline krimka siinmail üsna tundmatult autorilt. Freeman Wills Croftsilt on aegade jooksul mõni raamat maakeeles ilmunud, kuid üsna ammu, kuid Suurbritannias oli ta läinud sajandi esimeses pooles mitte just Agatha Christie rivaal, aga piisavalt suur tegija.
Sada aastat tagasi oli krimiromaane üsna lihtne kirjutada, vähemalt praegusest vaatevinklist, sest reeglid olid ette antud, tuli vaid leida uudne süžee ning väänata lugu pisut siia ja sinna ning oligi tehtud.
Selge see, et toona nottis lihtrahvas üksteist niisama maha, vaid kõrgklass suutis sooritada kavalat mõrva, lootes karistusest pääseda. Aga teinekord oli vaja äärmuslikud abinõud tarvitusele võtta, kui oled lugupeetud loomaaia direktor, aga ägad murekoorma all. Selle, et zoopargis tabab puurielanikke tõbi, elad veed üle. Ka ebakõlad abikaasaga. Aga kui oled hasartmängusõltlane ja taskud tühjad, kuid kohtad unelmate naist, kelle elu vajab korraldamist – väärikas daam vajab ju eksistentsiks oma maja. Lahendus on varnast võtta, sest põdur tädi jätaks siitilmast lahkudes hädasolijale korraliku päranduse.
Lõpuks koidab õnn õuel, tädi sureb. Aga see on alles tõelise probleemi algus ja nõuab juba muud, kui pelgalt ootamist, suisa sekkumist.
Sajandivanuseid krimiromaane võib põnevale lugemisvarale lisaks võtta kui ajalooõpikuid, mis peegeldavad tollast elu. Ja see elu on praegusest märksa erinev.
