RAAMATUBLOGI: Venemaa küünilisus ja häbitus, lõputu ja kohutav moraalne laostumine.

Sergei Lebedev, „Debütant”, tõlkinud Mait Elerand, Tänapäev, 216 lk.

Pole vähimatki kahtlust, millest Sergei Lebedevi teos „Debütant” räägi, kui arvestada, et pealkiri on samaga jälgi mitte jätva Venemaal loodud ja toodetud mürgi nimi. Ehk siis peaaegu sama, mis „Novitšüok” – algaja või kollanokk – millega üritati saata teise ilma Inglismaal redutavat topeltagenti Segei Skripali ja tema tütart.

Lebedev kinnitas, et just Skripali juhtum andis talle romaani idee. „Žanrilises mõttes võib öelda, et tegu on krimka, põneviku või spioonilooga, kuid minu jaoks on see poliitiline romaan. Tahtsin ammu kirjutada raamatu, mis oleks pühendatud mitte mineviku kurjusele, millega ma varem tegelesin, vaid tänapäeva kurjusele ja näidata selle kurjuse üksikasjalikku arengut,” selgitas Lebedev ühes usutluses.

Ühes Euroopa väikelinna kohvikus vajub kokku vanem härra jautkui haigushoo tõttu, ent tema viimased sõnad on: „Kiirabi ... Politsei ... See on rünnak ... Ma pole purjus ... Mind mürgitati ... Mürgitati.”

Venemaal oligi põhjus härrasmees, tegelikult endine agent A. V. Võrin, kes üle kargas ja kolleegid üles andis. „Agendid,” ütles ta endale, „Oleksind nagunii kõrbenud, neid oleks nagunii keegi välja andnud. Kui mitte mina, siis keegi teine. Ma jõudsin nad maha müüa õigel ajal, nagu raha, mis peagi katastroofiliselt oma väärtust kaotab.”

Lahkamisel avastataksegi Võrini kehast salapärast mürki ning juhtumi uurimiseks moodustatakse tähtis komisjon, kuhu üllatuslikult kuulub ka Kalitin, eriotstarbelise mürgi Debütant looja. See ongi eelkõige Kalitinu – surmafanaatiku – lugu, kelle silme läbi kirjeldatakse Nõukogude Liidus toimunut, mis kandus üle tänapäeva Venemaale ja kuigi Vladimir Putinit pole raamatus kordagi mainitud, on ta vaim justkui alati kohal.

„Teadlaste vastutust inimeste hävitamisel pole Venemaal iial üles tõstetud, kui välja jätta Aleksandr Solženitsõni teost „Esimeses ringis”. Nüüd näeme, kuidas „Novitšoki"” loojaid intervjueeritakse nagu normaalseid persoone, kes lihtsalt teevad oma tööd ja selgitavad rahulikult: efektid on sellised ja sellised, inimesed surevad sellest ja sellest. Ja see on justkui normaalne. Või võtame eriteenistuse, mis eksisteerib samuti väljaspool inimlikkust ja eetikat. Eriteenistusele pole olemas inimest, vaid on objekt, kellega tuleb töötada. Juba see on väljaspool moraali.”

Romaan on mõeldud eelkõige Venemaa kaasaegsele põlvkonnale ja välismaalastele, sest neile, kes Nõukogude liidus kasvasid, polnud teadmata lood salajastest linnadest, mida kaartidel ei eksisteerinud ning kus käis kibe töö selleks, et võita kolmas maailmasõda näiteks keemia ja mürkide abil.

Lebedev kinnitas, et niipalju kui ta teemat tundva ja arhiivides tuhninud inimesena hinnata oskab, kasutati vaenlaste mürgitamist ka nõukogude ajal. „NSV Liidus olid sellised operatsioonid salajased või vähemalt üritati neid salaja läbi viia, aga nüüd toimuvad need tegelikult meie silme all. Me näeme seda kõike ja siis näeme inimeste nägusid, kes silmagi pilgutamata ütlevad: ei, see pole meie töö, näete, meie käed on puhtad. Näeme küünilisust ja häbitust, mis on täiendav mürgiga kaasnev mürgine tegur, lõputu ja kohutav moraalne laostumine.”