RAAMATUBLOGI: Võitlus painajatega ja lunastuse otsimine. Krimiromaan, mis avab Argentina ajaloo

Eloisa Diaz, „Patukahetsus”, tõlkinud Kaja Riikoja, Eesti Raamat, 262 lk.

Sulaselge rõõm, et mõni kirjastus on võtnud julguse kokku ning avaldanud hispaaniakeelse Ameerika krimikirjandust. Tuleb tõdeda, et kõik need vähesed raamatud on puhas kuld, nagu ka Eloisa Diaze „Patukahetsus”.

Asi pole niivõrd krimiloos – see on pelgalt kese, selgroog, mille ümber avada meile tundmatu maa olemus kogu oma ebatäiuslikus täiuses. Diaz, kes avab Argentina ajaloo pakitsevaid haavu, pole päris oma. Hispaanias sündinud ja USA-s hariduse omandanud Diazel on sealmail kõigest õrnad juured. Ehk nagu meiegi pattudest, mida tuleb kahetseda, kirjutavad pigem teised a la Sofi Oksanen.

Argentiina on viimastel aegadel elanud üle mitmeid vapustusi ja sealne olukord lookleb sedavõrd ebastabiilsena, et vähesed suudavad kokku arvata, mitu valitsust on vahetunud. „Patukahetsus” vaatleb kahte ajajärku – aastat 1981, kui valitses diktatuur ning kaks kümnendit hilisemat aega, kui politsei juba soostus tegelema kadunud naisteravaste otsimisega, varem kehitati säärase pisiprobleemi peale vaid õlgu.

Politseiinspektor Joaquin Alzadal ei soovi diktatuuri ajal toppida oma nina poliitikasse, kus inimesed kaovad vanglatesse ja seejärel hauda, kuid paraku on ta vend revolutsionäär ja haihtub ühel päeval. Veri ongi paksem kui vesi ning Joaquin asub venna kadumist uurima ning edasine mõjutab kogu ta elu.

Möödub 20 aastat. Argentiinas on majanduskriis. Joaquin otsustab hoida madalat profiili, sest peagi ootab teda erruminek ning ta saab oma kalli abikaasa Paulaga lõpuks rahus päevi õhtusse veeretada. Ent siis leitakse prügikastist Argentina ühe rikkaima peretütre laip ning Joaquin, hingelt politseinik, hakkab võitlema praeguste ja ammuste painajatega, lootuses leida lunastust.

Diaz selgitas ühes intervjuus, et läbi värvikate tegelaste, kes lugejale loodetavasti sõdamesse lähevad, soovis ta avada Argentina tumeda ajaloo, mida on õdus kamina ees uurida. „Mu vanemad põgenesid äravatel aegadel Hispaaniasse, kus kohtusid. Nii nemad, kui saatusekaaslased räägivad tänini diktatuurist ja selle masinavärki kadunud inimestest harva ja väga tinglikult, mitte otse, sest tegu on mitmetahulise ja hella teemaga. See oligi põhjus, miks ma soovisin mineviku jõuliselt esile tuua. Uurisin põhjalikult Argentina toonast ajajärku, lõin Joaquin Alzadali ja panin ta tõde otsima, mida teised kahjuks ei tee.”