RAAMATUBLOGI: Rahvakriminalist tõeliste mõrvade klubist
Charlaine Harris on ehe ameeriklanna. Kui proovida kokku lugeda kõike, mida ta on kirjutanud... Eesti keeles on tal ilmunud kaks raamatud Sookie Stackhouse’i Lõuna-Louisiana vampiirisarjast, millest telekompanii HBO väntas seriaali „True Blood“, lisaks veel Shakespeare’i sari, kus tegutseb detektiiv Lilly Bard, Harper Connelly sari, kalmistutüdrukute sari, Texase triloogia, Gunnie Rose’i sari, viis eraldiseisvat romaani...
Nojah, USA kirjanikud on äärmiselt produktiivsed, kuid nende peamine eesmärk on mitte müüa raamatut kui raamatut, vaid raamatut kui filmistsenaariumi. Sest raamat toob sisse mõne miljoni ehk kommiraha, linateos aga kopsaka koguse dollareid.
Ja siis Aurora Teagardeni lood, mis teevad Harrise tõsiseltvõetavaks krimikirjanikuks. Võiks arvata, et inspiratsiooni on ammutatud nii briti külakrimkast kui raamatuist, kus tegutseb mõrvaklubi. Plagiaat? Ei sugugi, sest lõpeks kasutavad kõik heliloojad samasuguseid noote, aga need on kokku pandud erinevas järjestuses.
Lawrenceton, Georgia osariigi väikelinn, piisavalt unine, kus midagi märkimisväärset ei toimu. Et elu põnevamaks muuta, on selle elanikud organiseerinud Tõeliste Mõrvade Klubi, mille liige on ka raamatukoguhoidja Aurora Teagarden. Klubis analüüsitakse tegelikkuses toimunud mõrvu ja nende uurimist. Ühtäkki tapetakse klubi üks liige just samamoodi, nagu on sooritatud kuritegu, mida nad järgmiseks arutama pidid hakkama ja ootamatult leiab Aurora end olukorrast, kus tal tuleb mõrva lahendama asuda. Selgub, et linnakeses, kus kõik tunnevad kõiki ja puutuvad üsna iga päev üksteisega kokku. on needsamad inimesed, keda kõik enda meelest usaldavad, valmis saladuste varjamiseks tapma. Säärane on sarja esimese raamatu „Tõelised mõrvad” stsenaarium, kui nii võib öelda, sest telekompanii Hallmark valmistas raamatute põhjal 17 kahetunnisest osast koosneva seriaali „The Aurora Teagarden Mysteries”.
Ameerikalikkuse parim näide ongi ehk see, et Harris alustas kirjanikukarjääri raamatuga „Tõelised mõrvad” 1990. aastal, kuid asus siis rööprähklema ning pidas Teagardeni lugude vahel, mida võib pidada tema parimateks, lühemaid või pikemaid pause.
Kriitikud on arvanud, et pigem tuleks esmalt lugeda Teagardeni raamatuid ja alles seejärel vaadata seriaali. Põhjus peitub selles, et ekraanile toodud lood on veidi lihtsustatud ja teinekord erinevad, kui kirjasõnas. Seetõttu hakkavat raamat filmivaatajat pisut häirima, kuid vastupidi mitte.
Kui Harriselt küsiti kord, kas talle teeb tuska, et raamat ja film erinevad, hakkas ta naerma. „Need on kaks täiesti erinevat maailma,” selgitas ta. „Olen kirjanik ja juhin tegelasi nii, nagu mina tahan. Ent filmimaailm on hoopis midagi muud, kuigi lahutab meelt kirjandusega samaväärselt. Seal kehtivad teised reeglid ja tõekspidamised. Ma ei sekku grammigi võrra linateostesse, sest ei tea, kuidas ekraaniversioon peaks välja nägema. Mind huvitab asi ainult nõndapalju, et filmid suurendavad minu raamatute läbimüüki. Pean end kirjanikuks, mitte stsenaristiks.”
Harrise kirjutatud Teagardeni raamatud on üks parim näide kirjandusstiilist cozy crime ehk õdus krimiromaan, mida on mugav kamina ääres veini rüübates lugeda. Ei mingit seksi ega vägivalda, kuritegusid lahendab amatöör, mitte politseinik või detektiiv ning sündmused toimuvad väikses intiimses kogukonnas. Cozy crime sai kaubamärgiks möödunud sajandi lõpuaastatel, kui lugejad olid tüdinud krimiromaanide räigusest ja ühiskonna pahedega võitlevatest võimuesindajatest. Ehk siis laskem ühel tavalisel kahekümnendates raamatukogutöötajal, veetleval naisterahval, kellega saab lugeja saab samastuda, teha ära maailma saastast puhastav töö.
