Anton Aleksejev: lääs suudaks Lukašenkat võita üksnes samasuguse künismiga

Moskva võidab igal juhul, ükskõik kas järele annab lääs või Valgevene.

Aljaksandr Lukašenka ei suuda kuidagi leppida sellega, et lääneriigid ja ennekõike Euroopa teda ignoreerivad. Ta on valmis tõsiselt riskima, et tõmmata endale tähelepanu ja saada uuesti piirkondlikus poliitikas arvestatavaks mängijaks.

Möödunudaastaste presidendivalimiste tulemuste võltsimine jahendas järjekordselt suhteid läänega. Ühtlasi vallandusid nii massimeeleavaldused kui ka sama massilised omaenda elanike vastased repressioonid.

Mõned lojaalsed Valgevene politoloogid nimetavad sealseid poliitvange „2020. aastal valimisaktiivsuse tõttu kannatanud isikuteks”. See tähendab, et inimesed on oma hädades ise süüdi, sest läksid valimistele ega valinud ettenähtud kandidaati. Veelgi hullem, nad võisid üritada olla isegi vaatlejad.

Lääs piirdus alguses formaalsete sanktsioonidega, mis suurendasid Lukašenka enesekindlust, et siseopositsiooniga võib teha mida tahes. Eks ole ju Valgevene hoiak olnud selline kõikidel viimastel aastatel: jah, meie riik pole küll maailma kõige demokraatlikum, kuid see-eest on meil stabiilsus. Jah, meil istuvad poliitvangid kinni ja pole normaalseid valimisi, aga see-eest pole meil ka Maidani. Oleme ettearvatavad partnerid, hinnake seda, ütle Minsk läänele.

Ent nii nagu Donbassi puhul, kus lasti alla lend MH-17, muutus kõik ühe lennuki pärast. Õnneks läks asi seekord otseste inimohvriteta, kuid Ryanairi lennuki sunnitud maandumisest Minskis, et arreteerida opositsionäär Raman Pratasevitš ja tema sõbratar Sofia Sapega, sai murdepunkt.