Kõik kolm on 80ndatel sündinud põneva käekirjaga kunstnikud ning jõudnud oma loomingus selge, isikupärase väljenduslaadini. Nende tööd seavad igaüks omal kombel kahtluse alla viisi, kuidas reaalsust tajume ja mõtestame. Ajastu vaimule omaselt töötavad nad interdistsiplinaarselt ja multimediaalselt ning oluline osa tööde realiseerumisest on vaatajal.

Näitused jäävad avatuks 12. detsembrini. Vaata EPL-i galeriid reedeselt avamiselt!

Näitustel üles astuvate kunstnike tutvustused Tartu Kunstimaja kodulehelt:

Johannes Luik „Ma tean, mis oli eile homme”

Peamiselt kunstniku tunnetest ja mälestustest seoses erinevate füüsiliste paikadega lähtuv näitus uurib, kuidas isiklikke kogemusi materjalide ja ruumidega saab vaadata kui füüsilisi mälestusi. Kuigi mälestused on midagi, mida käsitleme reeglina minevikku suunatuna, esitavad Johannes Luige teosed küsimuse ka selle kohta, kui suurt rolli mängivad mälestused käesoleva hetke ning tuleviku tajumisel. Näituse kuraator on Mailis Timmi.

Kristen Rästas „Kuskil teisel pool vikerkaart II”

Skulpturaalsed ja maalilised kunstiteosed ning ready-made esemed jäljendavad nii looduslikke elemente kui ka tehislikult loodud keskkondi, seades kahtluse alla selle, kui hästi me maailma tajuda suudame. Installatsiooni saatva videoteose narratiiv esitab argiseid mõtteid igapäevasest kohalolekust ning selle hajameelsuses varjutab süvenevat ärevust võimalikust maailmalõpust.

Henri Hütt „Põhjuseta tagajärjed”

Näitus koosneb erinevatest misanstseenidest, mille järjekord on ruumis kindlaks määratud. On valgus, on vari. On allikad, on vaatemängulisus. Lavastud ruum võimaldab külastajal kogeda põhjuste ja tagajärgede seostest pääsemise seisundeid ning arusaamise ülehindamise järgseid hetki.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid