RAAMATUBLOGI: Võimenda tumedust, et helgus, juhul kui see saabub, saaks särada
„Unetardumus” on kummaliselt hea raamat vaatamata selle tumedusele. Tegevus toimuks justkui sügavaimas kaamoses, kus kuskil kaugel-kaugel eemal võib terendada pisut valgust, aga ei pruugi. Ju põhjamaalased ongi sedavõrd sünged, et võimendavad tumedust, et helgus, kui see saabub, saaks särada.
Kellelgi ei lähe hästi nagu ebaõnnestumine oleks Rootsi rahvussport.
Saamuel, 18-aastane noormees, on oma elu ajapikku metsa pööranud ja jõudnud narkoärini, sest tahaks ju hästi elada, aga pingutada mitte. Ja siis puruneb kõik – ta veab jõugu juhti alt ning põgeneb nelja tuule poole.
Pernilla on pärit tõsiusklikust perekonnast ja samuti ammusest ajast, kui ema hukka sai ja talle ootamatult poeg sündis – toosama Saamuel – eluga täiesti rabas. Sooviks ju, et poisil sujuks kõik, aga eks sa proovi teda kasvatada, kui oled noor ja üksik ning teinud isa arvates ränka pattu.
Manfred, kriminaalinspektor, on omadega täiesti läbi. Ta ei suutnud päästa pisitütart, kes aknast alla kukkus ja nüüd koomesse viiduna haiglas lebab. Tema abikaasa ja ta isegi on hullumas ja õnn näikse olevat jäädavalt kadunud.
Raaheli äsja täiskasvanuikka jõudnud poeg Jonas on sattunud õnnetusse, saanud ajukahjustuse ning lebab saarestiku kodus liikumatult ja tundetult, lootusetus seisundis. Raahel enam ei jõua, kuid alla ei anna.
Need pole seisvad pildid, vaid ajas muutuvad ning on üksteisega seotud, kuigi eluetenduse osatäitjad seda veel ei tea.
Et masendusse mitte uppuda, jätkab Manfred tööd – merest leitakse lina sisse mässitud ja kinni seotud noore mehe surnukeha, siis teine, kellele on elusast peast pikk nael kanna sisse löödud... Niidiotsi, mis kurjategijani viiks, ei ole.
Saamuel põgeneb, lootes säästa elu ja satub saarestikku, kus omadega otsakorral olev Raahel abilist otsib ning temast saab Jonase hooldaja.
Pernilla üritab meeleheitlikult poegaüles leida ja teda aidata, kuigi lubas endale, et seda ei tee – saagu läbi õppetundide meheks – ning hakkab kahtlema jumalas.
Neli inimest ja nende lähedased, valguskiirt ei kuskilt.
Camilla Grebe on varemgi oma raamatutega siinmail külas käinud. Õe Asa Träffiga kahasse kirjutatud psühholoog Siri Bergmani pentaloogiat Eesti keeles ilmunud pole, küll aga kaks raamatut Moskva noir triloogiast, milles teda aitas Paul Leander-Engström – „Dirigent Peterburist” ja „Relvakaupmees Omskist”, head raamatud mõlemad.
Seejärel otsustas Grebe üksi hakkama saada ning pani täiega täkkesse. Ta alustas sarja „Tüdrukud ja pimedus” teosega „Armuke peakontorist”, ning juba teine teos „Koduloom” tõi talle Klaasvõtme ehk Põhjamaade aasta parima krimiromaani auhinna, nagu ka neljas „Skuggjägaren” „Unetardumus” on kolmas raamat, kuid kõik sarja teosed on eraldiseisvad, ent samas peegeldavad kaasaega kõige selle patususes ja tumeduses.
