Kujutage ette, et elate veisefarmis, kust lähimate naabriteni on kolm tundi autosõitu... Just nii tutvustatakse romaani tegevuspaika austraallastele ja neilgi on seda raske mõista, saatis siis meil. Et istud autosse, sõidad ja sõidad mööda olematuid teid ja tühermaad ja enne Võrru jõudmist pole ainsatki maja ega inimest. Ja need mõõtmed...

„Kui suur teie koht on?”

„Ligikaudu seitsesada ruutkilomeetrit.”

„Palju väiksem kui Burley Downs.”

„Jah.”

„Kes teie valduses veel elab?”

„Alaliselt mitte keegi. Olen seal üksi.”

Kes eelnevast dialoogist aru ei saanud... Hiiumaa pindala on 989 km². Ehk siis kolm neljandikku Hiiumaast ja seal elab üks inimene. Burley Downs on suurem, 3500 km², suurem kui Saaremaa (2683 km²), aga seal paikneb ka suur pere, kaks põlvkonda ühes ja veiseid – vabapidamisel mõistagi, aetakse helikopteritega õigel ajal kokku – on 3000.

Keset punast tühermaad on meetrikõrgune hauakivi. Kivi alla maetud mehe nimi oli kustunud kaua aega tagasi. Näha oli veel vaid kolm sõna: kes eksis teelt. Hauakivi heitis lühikest varju. See oli ainus vari, mida näha oli, ja selle tumedus muutus, oli paisuv ja kahanev, sest tiksus oma ringe nagu päikesekell. Mees oli roomanud, siis end edasi lohistanud vastavalt varju liikumisele. Ta oli pugenud sellesse varju. Väänanud oma keha meeleheitlikesse poosidesse, hõõrutanud end vastu maapinda, kuni hirm ja janu võimust võtsid.

Kaks venda, Nathan ja Bub, kohtuvad üle pika aja nende tohutuid karjavaldusi eraldava taraliini ääres üksildase tühermaa halastamatu päikese all. Selles kauges Austraalia osas on nad teineteise lähimad naabrid, ühest majapidamisest teise on kolme tunni tee. Perekonna valdust on juhtinud keskmine vend Cameron. Miski sundis teda kodust lahkuma, üksinda julmade loodusjõudude meelevalda.

Nathan ja Bub seisavad karjakasvataja kalmul. Seekord on hauakivi napp vari olnud Cameroni viimane lootus.

Vari ei päästnud... Aga miks läks Cameron autost tilkagi vett kaasa võtmata kilomeetrite kaugusele hauakivile, et seal janusse surra?

Tuleb tunnistada, et „Kadunud mees” on üdini lummav lugu, nagu ka Jane Harperi debüütteos „Põud”, mis võitis 2017. aastal parima ingliskeelse krimiromaani auhinna Kuldse pistoda. Ehk siis paluks rohkem Jane Harperit.