RAAMATUBLOGI: Matemaatiku külm võitlus kuritegeliku maailma vastu ja jänese nimel
Eriskummalised krimkad on lahedad ja „Jänesefaktor” on just säärane. Külma hinge (vähemalt esialgu) ja olematute närvidega matemaatiku võitlus paadunud kurikaelte vastu, no kas ei ole inimlik ja rahuldustpakkuv, kui hea võidab kurja.
Meie põhjanaabrid armastavad krimikirjandusest rohkem vaid piilupart Donaldi ehk nende keeli Aku Ankka koomikseid. Kusjuures erilises soosingus on just kodumaised krimkad, mis on ühest küljest hea, ent teisest mitte. Hea on see, et raamatud müüvad kenasti – ega muidu poleks Wikipedias 103 soomlase puhul märgitud, et nad kirjutavad krimiromaane. Paraku löövad maailmas läbi Rootsi, Norra, Islandi ja Taani, kuid mitte Soome krimkad. Põhjus: neis on liiga palju Soomet ehk seda, mis paelub omasid aga jääb muule maailmale arusaamatuks. Eripärane huumor a la Spede Pasanen, suurema osa ajast õllesaalis istuvad ja hommikust hommikuni veidi vintis olevad eradetektiivid, tegevus väikelinnades või põhjapõtrade kandis mille tasane elustiil ja väikese inimese probleemid ei paku võõrastele huvi.
Ehk on Antti Tuomainen (50) see, kes paiskab akna valla ja maailm näeb, et kui rääkida nordic crime’ist, tuleb rääkida ka Soomest. Algus on juba tehtud – ajaleht The Times nimetas tema romaani „Väike Siber“ viimase viie aasta üheks kõige põnevamaks teoseks kõrvuti Margaret Atwoodi ja Michel Houellebecqi romaanidega ning raamatu „Jänesefaktor” põhjal vändatakse USA-s linateost.
Tõsi, Tuomaineni ei saab pidada puhtakujuliseks krimikirjanikuks, sest tema teosed käsitlevad laiemaid teemasid ning kriminaalsusega samavõrd paeluv on tema jutustamisoskus, kirjeldatud inimsuhted ja kaasaegse ühiskonna probleemid ning süsimust huumor.
Enne seda, kui ta nimi maailma suurimatesse ajalehtedesse jõudis, pidi Tuomainen käima läbi pika, karmi ja mõneti ehtsoomlasliku teekonna. Tuomainen teadis juba nooruses, et temast saab kirjanik, ent kui iseseisvus käes, siis läks ta loksuma elumere lainetele. Tasuv töö reklaamiagentuuris ja igapäevane napsitamine tegid elu mugavaks ning ühel hetkel leidis Tuomainen, et temast on saanud alkohoolik. „Olen nüüd juba 18 aastat elanud kainena ja selge maailm on märksa lahedam kui hägune,” sõnas Tuomainen usutluses ajalehele Ilta-Sanomat.
Töö kõrvalt hakkas Tuomainen tasapisi lõpuks raamatuid kirjutama, kuid nagu enamasti ikka, lükkasid suured kirjastuses ta kaks esimest teost tagasi ja need tuli oma kuludega välja anda, kumbki paraku edu ei toonud. Ühel halval päeval, mis, nagu hiljem selgus, oli tegelikult hea päev, Tuominen vallandati. „See oli parim asi, mis minuga juhtuda sai,” sõnas ta hiljem. Mõistagi, nüüd oli võimalus keskenduda kirjutamisele ning kolmas raamat „Tervendaja”, kus tegevus toimub loodukatastroofi järgses tuleviku Helsingis, lõi kohe laineid ning kuulutati aasta parimaks kodumaiseks krimiromaaniks.
Tuomainen lasi fantaasial lennata ega mõelnudki mõnd tegelast ka teistes raamatutes ekspluateerida, kuni hakkas kirjutama „Jänesefaktorit”. Lugu räägib kindlustusmatemaatiku Henri Koskineni elust ja olust ning see tüüp hakkas autorile sedavõrd meeldima, et ta võttis nõuks kirjutada triloogia.
Koskinen jääb ootamatult tööta, üsna pea pärast seda sureb ta vend ja pärandab talle seikluspargi, mille töötajad ja rahaline seis on ühtviisi kahtlased. Tundub, et kõige hullemad probleemid tulenevad kurjategijatelt võetud laenudest, mis tuleb nüüd tagasi maksta.
„Jänesefaktor” pälvis nii Soome kui üleilmsete lugejate kestva aplausi ja kriitikute kiidusõnad. See on tume, absurdne, humoorikas ja romantiline thriller. Soomlasi rõõmustas eelkõige see, et pahadega ei võitle aeg-ajalt purjus politseinikud, vaid täiesti tavaline lihtsurelik, kes ei tea midagi sellest maailmast, kuhu ta on sattunud.
Kui oled matemaatik, siis määravadki su elu arvud. Paraku jõuab Koskinen üsna pea ehmatava tõdemuseni, et sa võid tõenäosuse ääretu põhjalikkusega välja arvutada, aga see ei toimi. Päriselu on midagi muud, kui numbrite selge ja korrapärane maagia. Tundeid – armastus, hirmu, empaatiat – ei saa valemitesse koondada. Ent kõigile probleemidele tuleb lahendus leida: kuidas saada hakkama kurjategijatega või kauni, skandaalse ja ebakorrapärase eluviisiga kunstnikuga, kellega teed meeldivalt ristuvad. Ühesõnaga „Jänesefaktor” on särav kiir tumedas krimkamaailmas.
