KULTUURIBIIT | Kunstnike Henri Hüti, Johannes Luige ja Kristen Rästa playlist

Tänase kultuuribiidi muusika valisid kolm kunstnikku - Henri Hütt, Johannes Luik ning Kristen Rästas-, kel avati hiljuti Tartu Kunstimajas näitused.

Suures saalis on avatud Johannes Luige „Ma tean, mis oli eile homme”, väikeses saalis Kristen Rästa „Kuskil teisel pool vikerkaart II” ning monumentaalgaleriis Henri Hüti „Põhjuseta tagajärjed”.

Kõik kolm on 80ndatel sündinud põneva käekirjaga kunstnikud ning jõudnud oma loomingus selge, isikupärase väljenduslaadini. Nende tööd seavad igaüks omal kombel kahtluse alla viisi, kuidas reaalsust tajume ja mõtestame. Ajastu vaimule omaselt töötavad nad interdistsiplinaarselt ja multimediaalselt ning oluline osa tööde realiseerumisest on vaatajal. Näitused jäävad avatuks 12. detsembrini.

HENRI HÜTT ütleb oma muusikavaliku kohta nii: "Lähtudes mõttest, et filter kui argiolemuse moonutaja ning reaalsus kui nihestust vajav tajuväli, on mul teiega jagada (limiteeritult) järgnevalt. Proovin jääda näituse kontseptsioonist lähtuvalt võimatuste äärealadele".

Peter Rehberg aka Pita – Boxes & Angles
13 aastat tagasi festivalil Baltoscandal leidsin end ühe etenduse kontekstis kuulamas muusikalist kujundust lahus muust meelelisusest. See lugu lihtsalt keris oma lummavuses mitte kõrgustesse, vaid pigem sügavusse. Pärast raputavat toimunut andsin dekaadi jagu välja omal algatusel etenduskunstide muusikalise kujunduse eriauhinda, samuti olen hoidnud antud helikatket telefonihelinaks ning teinud teadvustamatult veel muudki dramaatilist.

Dj Deejay – Sentimentencia
Et ennast (ja teisi) mitte liiga tõsiselt võtta, sobib dramaturgilise lineaarsuse nihestamiseks nimekirja ka üks kontoribaroki võtmes toksiline positiivsus. Kas uskuda seda, mis avaldub kirjasõnas või seda, mis suunatud kuulamise sfääri?

Burial – Chemz
Igatsuslikud tantsusammud klubiöödes, mille olemasolu on vahepeal olematuks taandunud ning mille saatel tegelikult keha mugavat voolavust ei tunnetagi.

Buriali Post-club väljunditest olen pikalt maailma päästmist lootnud. (Ja oleksin võinud siia samahästi ka tema ükskõik mis teise helipala listida. Ootuste sensatsioon oleks jäänud samaks.) Kui Burial ei suuda maailma päästa, siis tasub vaadata ABBA poole. Comeback’ides peitub tuleviku tugevus. Nagu ka tühjade tänavate kaja, mis hommikuvalguses pigem nostalgilised kui edasivaatavad on.

Roly Porter – Mass
Rütmiline müra oma nurgelises tekstuursuses. Mitmed unetud ööd on möödunud arusaamise ülehindamise faaside asemel muid lähendavaid samme tunnetades; ahhetades; kuulatades; testides. Sümfoonilise järk-järgult lähemale jõudmise füüsiline tunnetuse maksimaalsus.

JOHANNES LUIK räägib oma muusikavalikust: "Mul ei ole praegu väga kindlat go-to playlisti. Ja pigem valguks see list laiali üle žanrite. Mõtlesin, et tooks välja artistid, kelle juurde ma pidevalt tagasi pöördun ja kelle muusika on kuidagi sisse kirjutad mingite väiksemate või suuremate kogemuste kaudu".

Amon Tobin - “On a Hilltop Sat the Moon”
Lapsepõlves sattusin kuulama Amon Tobin’i muusikat ja see jäi mulle väga pikalt taustale mängima. Pidevalt tulin tema vanemate albumite juurde tagasi. Üllatusin meeldivalt, kui 2019 aastal avastasin, et on välja tulemas uus album. Valisin albumi avaloo.

Darkside - Heart
Darkside on Nicolas Jaar’i projekt kitarrist Dave Harrington’iga. 2014 aastal sattusin neid nägema Poolas muusikafestivalil Open’er. Mäletan, kuidas inimesed minu eest lahkusid järjest. Tundus, et oodati drop’i, mida lükati edasi ja edasi ja siis seda ei tulnud ja ei tulnud. Nii sain ma lavale järjest lähemale ja lähemale.

Tom Waits - Romeo is bleeding
Tom Waits on mu absoluutne lemmik. Ei mäleta enam, kuidas ta üldse minuni jõudis. Mulle meeldivad kõik Tom Waitsid, kes ta on oma karjääri kurvil olnud. Valisin loo 70ndate lõpust pärit albumilt Blue Valentine, kus on minu arvates juba kuulda Tom Waitsi, kelleks ta 80ndatel rohkem muundub.

KRISTEN RÄSTASE muusikavalik:
Molly Nilsson "Happyness"
Tõenäoliselt minu kuulatuim esitaja viimase aasta jooksul. Tema hääletämber ja selle moonutus loovad mingisuguse erilise nostalgilise tunde. Leidsin ta parasjagu siis kui olin hakkamas Berliini kolima ning kuna ka tema lugudest käib suurlinn läbi, leidsin alati, et see on kuidagi asjakohane muusika mida S-bahn-is loksudes kuulata. Arvan, et tema muusika jääb mulle tulevikus alatiseks meenutama seda suurt elumuutust.

Boytronic ”Bryllyant [ᴜ.ꜱ. ʀᴇᴍɪx 87]”
Ei saa üle kui hüpnotiseerivalt see mulle mõjub. Originaalne versioon on aeglasemas tempos, kuid mulle sobib see rohkem. Üldiselt eelmise sajandi lõpu tantsumuusika on teemas.

Palmbomen II “Cindy Savalas”
Palmbomen II muusika mõjub mulle pigem kui audiovisuaalne kunst. Paljud tema lood on nimetatud fiktiivsete karakterite järgi, kes peavad muusikavideo alguses pika monoloogi teemadel nagu loodus, maaväline elu või muud eksistentsiaalsed küsimused. Tema muusikavideod mõjuvad kosmiliselt või esoteeriliselt. Vana VHS-esteetika ja X-files fännklubi. Pakutud loo karakteri Cindy Savalas’i nime alt on esitaja andnud välja ka eraldi sooloalbumi.

Placebo “Nancy Boy”
Klassikaline üleskasvamise lugu, mis saatnud mind ammusest.