RAAMATUBLOGI: Sagadi järjekordne mõrvalugu ehk mõisahärrad Tallinnas
Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock on sel korral kolinud Tallinna, nagu aadlikele üle Eesti talvel kombeks. On jaanuar 1830.
Mõistagi on oodata mõrva, sest Maarjamaa ajalugu on hää avada siis, kui lool on tugev selgroog ning miks ei peaks selleks sobima tapatöö, mida Eestimaa ülemmaakohtu sekretäri ametikohale tõusnud von Fock lahendada üritab.
Mõrv on õigupoolest juba toimunud, kuid von Fock seda ei tea – alles tädi Margaretha Elisabeth von Staali matustel pistetakse paruni taskusse kiri, mis teatab, et kadunuke ei lahkunud teise ilma omal soovil. Pisut uurimist ja selgub, et nõnda oligi – vanaproua lämmatati. Aga kes selle vääritu kuriteo korda saatis?
Taaskord tuleb tõdeda, et ajaloolane Ain Kütt, Sagadi mõisa muuseumi juht on kirjutanud suurepärase teose eelkõige just meie ajaloost. Ja mõrvamüsteeriumil pole kah viga, kuigi see jääb teisejärguliseks.
Lugu kulgeb kirikutes, kohturuumides aadlike elupaikades ja ballisaalides, et kuidas toona asjad käisid. Käisid küll, aga pisut teistviisi kui nüüd. Õnneks aitab tänapäev mineviku õppimisele pisut kaasa ning näiteks kui tuleb juttu poloneesist ja kadrillist, mida toona tantsiti, siis youtube lisab liikuvat pilti, mille põhjal võib järeldada, et tüütud tantsud on mõlemad, kuigi mitte nii totrad nagu tänapäeva tõmblemine reividel.
Nagu öeldakse, on iga asjaliku mehe kõrval veelgi asjalikum naine. Ei saa ka von Fock õrnema soo mõistuseta hakkama, aga Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck pakub lisaks nutikatele tähelepanekutele ka silmarõõmu ning paneb von Focki südame trummide rütmis põksuma. Jõutakse suisa suudluseni.
Nagu parimates perekondades ikka, on mõrvamotiiv eelkõige raha. Ehk siis kõik keerleb von Staali päranduse ümber millest kõik soovivad, õigemini vajavad osa ning võimalikult suurt. Ning ka kahtlase väärtusega ehted löövad mängus kaasa.
Eessõnas selgitab Kütt, et raamatul on ajalooline alus täiesti olemas. Von Focki tädi von Staal kutsus pärast abikaasa surma kokku perekonna konsiiliumi, mille käigus koostati uus testament, mille järgi pidi varandus jaotuma laste vahel võrdselt. Küll aga ei mainitud testamendis pere nooremat poega, kes oli kolinud Peterburgi ja astunud seisusevastasesse abiellu. Peagi vanaproua suri, aga midagi kriminaalset toona ei kahtlustatud, mistap on mõrv autori väljamõeldis.
Küti sõnul ei tasu otsida tegelaste üks-ühele kattuvust ajalooliste isikutega, vaid nad on sobitatud raamatu keskkonda ning nende iseloome, käitumist ja kombeid on kujutatud nii, et need vastaksid võimalikult autentselt toonasele ajale. Enamus tegevuspaiku on võetud elust enesest ning tänasenigi alles.
Samavõrd kui antud raamatut, tasub lugeda Sagadi mõisahärra ja Annikvere mõisapreili eelmisi juhtumeid „Risti soldati mõistatud” ja „Kuldse medaljoni mõistatud.”
