Dordogne on teise järgu departemang Prantsusmaal, Nouvelle-Aquitaine’i piirkonnas (all vasakul, kuid mitte päris nurgas, vaid pisut ülalpool), kus elab alla poole miljoni inimese ja on saanud nime samanimelise jõe järgi. Ehk siis kui võrrelda Eestiga, siis midagi Kapa-Kohila laadset. Ainult et Prantsusmaal Kapa-Kohilaid ei eksisteeri, igal piirkonnal on oma (aja)lugu, olemus ja kultuur. Dordogne pole kehvem kui Pariis, Marseille, Bretagne või Val de Loire, vaid erinev.

Prantsusmaad on võimalik krimkade kaudu turustada. Jean-Claude Izzo Marseille triloogia ja muud teosed, Dan Browni „Da Vinci kood”, mis avab Pariisi salapära, Jean-Luc Bannaleci Bretagne krimkad ja nüüd siis Dordogne...

Must teemant on midagi enamat kui teemant – trühvel – sest pole pelgalt ilu, mida ei sünni patta panna. Ja trühvleid Dordogne’is jagub, ainult et need tuleb üles leida ja siis oksjonil maha müüa, või söögi juures kasutada, nagu Bruno, tipptasemel kodukokk teeb.

Kui Bruno spetsialiteet on trühvliomlett, siis seekord valmistab ta jahimeeste peo pearoa, hirvehautise, järelroaks trühvlitega creme bruleed, alustades sellest, et sidus trühvlipuru ja -kribalad kõvasti kahekordsesse marlinutsu, valas potti kolm liitrit vahukoort, süütas poti all leegi ja kukutas trühvlikoti paksu koore sisse. Ning nii edasi...

Keeruline on öelda, kas Walkeri teosed on eelkõige elustiiliraamatud või krimkad. Õigem oleks, et pool-pool. Erakordselt nauditav on väikses kogukonnas toimuv – ragbimatšid noorte ja vanade vahel, jahiseltskonna tegemised ning kõik see trühvlindus, millest saab põhjaliku pildi, et kuidas toimub korjamine, müük ja kõik muu. Lisaks paar väärt retsepti. Kusjuures kõige keskmes on Bruno, kogukonna hing.

Aga on ka kriminaalset. St Denis’s on midagi ohtlikku teoksil. Unist külakest tabavad rünnakud Vietnami kaubitsejate vastu, Aasia restoran pannakse põlema, ent mis veelgi hullem – turul susserdatakse ebakvaliteetsete Hiina trühvlitega, mis ähvardab Dordogne’i trühvliäri, mille käive on miljoneid dollareid aastas ning tõotab meisterkokale, pühendunud veinisõbrale – ja mis kõige tähtsam – armastatud politseiülemale Brunole suuri jamasid.

Kui mõrvatakse hinnatud trühvliekspert, üks Bruno jahikaaslastest, läheb asi karmiks, sest tapetu on lisaks ka kunagine luureagent ning Bruno peab kõiges selles segaduses leidma tõe ja õiguse.

Kummaliste kuritegude jätkudes pillutab detektiivitöö Brunot päikeselistelt turgudelt hämaratesse kohvikutesse, luksuslikelt pidusöökidelt pingelistele läbirääkimistele – piirkonna kõikvõimalikest paradiislikest naudingutest hämarasse allilma – ja viib ta kokku ühe kaotatud armsamaga, kes on sama juhtumi peale määratud ambitsioonikas politseinik.

Aga olgu kriminaalsega, kuidas on, eelkõige on raamatus Dordogne’i, toitu, veini ja trühvleid. Kusjuures kurjategija tabamisega saab Bruno hakkama, aga kas ta suudab üles otsida talle pärandatud hindamatu trühvlite leiukoha kaardi?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid