Võttes kätte teose, kus peategelaseks on kriminaalkomissar Ewert Grens (viimastes lugudes assisteerib talle infiltreeruja Piet Hoffmann) võid kindel olla kahes... Esiteks: raamat on väga hea, krimikurjanduse kõrgklass. Teiseks: sa saad teada, mis tegelikult meie demokraatlikus heaoluühiskonnas toimub ja milliseid värdjaid inimkond on sigitanud.

Roslund (ja Hellström, kelle vaim hõljub endiselt raamatutes) ei mõelnud ega mõtle midagi välja vaid muudavad tegelikkuse ilukirjanduslikuks tekstiks. Rootsis hävitataksegi pettusega lõbutüdrukuteks sunnitud Ida-Euroopa noorte naiste elusid, nagu kirjeldatakse raamatus „Hoiukapp 21” ning maa-alune Stockholm peidab endas lõhutud tunnelitüdrukuid („Tunnelitüdruk”) ning meie siin Maarjamaal võime naiivselt arvata, et kõik see õudus toimub vaid seal.

„Magahästi” jätkab kolme... sarja – „Kolm sekundit”, „Kolm minutit”, „Kolm tundi”, „Õnnesoovimesul” ehk kolm päeva ja nüüd siis kolm aastat. Olgu vahelepõikeks öeldud, et kolm viimast raamatut on tulnud vaid Roslundi sulest, esimene neist oli ebalev, teine juba tasemel ning viimane nagu duo parimail päevil.

Grens on taas surnuaial, armastatud abikaasa haual, kui kohtab naisterahvast, kes leinab kolm aastat tagasi kadunud tütart. Peagi selgub, et toona kadus teinegi tüdruk, samuti neljane. Grensi eetika ei luba tühje kirste matta ning alustab vaatamata ülemuste vastuseisule uurimist.

„Magahästi” viib lugeja pedofiilide maailma. Ise nimetavad nad end ’”mittemõistetuteks” sest kuidas maailm ei saa aru, et isa ja kuueaastase tütre vahel pole mitte tundetu seks, vaid sügav ja puhas armastus. Tõsi, selle puhta armastuse kaasaandena laekuvad pangaarvele kümned ja sajad tuhanded eurod seksivideote ja -piltide müügist tumeveebis, aga milleks tühistesse detailidesse laskuda. Selleks, et üleilmne pedofiilide grupp trellide taha saata, vajab Grens mõistagi Hoffmanni abi.

Raamat, tuleb tunnistada, on õõvastav ning ühel hetkel tekib tunne, et selle kaanel peaks olema märge: nõrganärvilistele keelatud. Ent teisalt... Kõik, see, mida Roslund kirjeldab, on reaalsus. Jah, sellele on kohutav otsa vaadata, aga pilgu kõrvalepööramine ning enese veenmine, et midagi säärast pole tegelikult olemas, teeb asja ainult hullemaks.

Tõesti... Märgatavalt õõvastavam, kui raamati ise, on järelsõna, kus Roslund kirjutab: „Kriminaalkomissar teab, et igal uuel sekundil levitatakse tohutult rohkem materjali väärkohtlemise kohta kui vaid mõned aastad tagasi, et anonüümsetel ründajatel on palju teravamad tööriistad oma jama jagamiseks. Ta konstateerib ahastusega, kuidas turvaline süli, mis peaks kaitsma – lapsevanemad – muutub piinakambriks, mis ise ründab.”

Roslundi sõnul jälgis ta pika töö jooksul selle raamatu kallal mitmeid juurdlusi väga lähedalt. „Olen tegelikkuse oma romaani jaoks sobival kujul puruks teinud, et seejärel see tükkidena fiktsiooniks kokku panna. Mitu tegelast sulavad üheks kokku, sündmusi liigutatakse ja muudetakse, eri juurdlused muutuvad üheks ja samaks, kikk ja kannatlik politseiöö muudetakse dramaatilisemaks. Ja kõige tähtsam ja raskem on kõrvaldada neid pilte, mis igaüks on rõve, kuid samas üritada anda lugejale vähemalt mingisugunegi talutav vihje, milles see kuritegu võib seisneda.”

„Magahästi” on kohustuslik lugemine neile, kes tahavad teada, mis tegelikult meie maailmas toimub.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid