RAAMATUBLOGI: Maalähedane kriminaalne Rootsi, kus tänapäev kohtub minevikuga
Tove Alsterdal on varemgi maarahvale lugemiselamust pakkunud, kuid tema eelmised Eesti keelde tõlgitud krimkad „Vaikusesse maetud” ja „Ulata mulle käsi”, olid pigem vaade ajalukku läbi kriminaalse süžee. Neist esimeses romaanis lahkas Alsterdal kolmekümnendaid, kui paljud põhjamaalased olid nakatanud kommunismipisikust ning siirdusid Venemaale uut ühiskonda üles ehitama. Teises kirjeldab ta seitsmekümnendaid-kaheksakümnendaid Argentinas, kus valitses hunta, käis „räpane sõda“ ja kuni 30 000 inimest jäi teadmata kadunuks.
Seekord otsustas Alsterdal kodupaiga kasuks ning ta kirjutas traditsioonilise maalähedase Rootsi krimiromaani, kus tänapäev kohtub minevikuga.
Metsane Põhja-Rootsi. Üle kahe kümnendi on möödunud päevast, mil Olof, toona kõigest 14, tunnistas üles teismelise tüdruku mõrva. Mõistagi lahkus ta kodupaigast, sest väikses kokkuhoidvas kogukonnas tal enam kohta polnud.
Nüüd on Olof tagasi ja leiab mitu päeva tagasi jahinoaga mõrvatud isa surnukeha. Ei, ta pole süüdi, sest viibis mõrvahetkel eemal, kuid kogukonna silmis on – kui tapja naaseb, pole keegi kaitstud. Tõrjutu ta oli ning tõrjutuks jääb. Näib, et ta on saatuse mängukann – päristööd pole, asotsiaalsust seevastu küllaga.
Eira Sjödin oli vaid üheksane, kui Olof tapatöö üles tunnistas, kuid loomulikult teab ta seda lugu, nagu kõik ümbruskonnas. Eira lahkus täiskasvanuks saades linna, õppis politseinikuks, kuid nüüd kolis koju, et aidata dementset ema. Tema peab leidma Olofi isa mõrvari, ent ajapikku avanevad talle ka kogukonna minevikusaladused, mis pole kaugeltki kaunid ja võivad muuta olevikku.
„Tormiheide” on sedavõrd hea, et valiti 2020. aastal Rootsi parimaks krimiromaaniks ning pälvis suisa parimale põhjamaisele krimkale omistatud Klaasvõtme.
