Aasta pärast esimest Klaasvõtit võitis Indridason kohe järgmise, seekord pärjati „Maetud minevik”, mis muide pälvis veelgi kuulsama auhinna – Kuldse pistoda olles aasta parim ingliskeelne krimiromaan Suurbritannias. Seega vägev värk.

Kui nii võtta, siis pole Indridasoni lood midagi erakordset ega krimkamaailma vapustavat, kuid väga hästi kirjutet nordic noir. Peategelane on Reykjaviki politseiuurija Erlendur Sveinsson, kelle elu on mõistagi ummikusse jooksnud – eksabikaasaga on suusad lootusetult risti ning täisealine tütar ennasthävitav narkomaan.

Nagu Erlenduril muret vähe oleks, leitakse Reykjaviki lähedalt ehitusplatsilt pooleldi maetud luustik, mille käsi on abiotsivalt õhus. Arheoloogidel läheb aega, et tuvastada luustiku vanus, kuid Erlendur on juba töös, et mõista, mis võis minevikus ses paigas toimuda ning kes ja miks istutas hüljatusse paika punasesõstra põõsad.

Tihtipuhku on nii, et kui tänapäevase ühiskonna tõsistest probleemidest rääkida ei taheta, siis kantakse need üle minevikku lootuses, et igaüks taipab – ajaga pole midagi muutunud. Nii ka ses raamatus, kus kirjeldatakse ühe ammuse perekonna traagilist lugu, ent see, kelle silmad on veidigi avatud saab aru, et seesama kurb stoori võinuks toimuda nüüd ja praegu.

Niisiis masendunud ja tütre elu eest võitlev mees uurimas Islandi masendavat minevikku... Tume, nagu noir ikka, aga õrna valgust on siiski paista. Jah, „Maetud minevik” on eraldiseisev raamat ning lugeja ei kaota midagi, kui ei tea, mida Erlendur eelmises viies teoses tegi. Aga võiks teada. Ja järgmised Erlenduri saagad oleks samuti äärmiselt teretulnud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid