Esimeses peatükis tehakse selgeks füüsika alused ning tutvustatakse mõõtühikuid, mida on edaspidi hädasti vaja, et valemitest aru saada. Ja siis hakkab sujuvalt kulgema: mehhaanika, termodünaamika, elekter, magnetism, optika, mateeria ehitus...

Autor, muide, paradiisi ilmselt ei pääse, sest ei usu selle olemasolu nagu ka seda, et Jumal lõi kõiksuse, universumi ja muu. „Oleme teada saanud, et meid ümbritseva mateeria teke ei ole sugugi enesestmõistetav vaid vajab (sarnaselt elu tekkele) väga kitsastes piirides varieeruvaid lähtetingimusi – ja ilmselt ka läbikaalutud plaani. Kes selle maailma siis tegi? Ilmselgelt ei saa süüdistada piibli Jehoovat. Tegu oli üsna piiratud kitsekarjuste jumalaga, kelle põhimure oli see, et keegi mõne teise jumala kuju endale tuppa ei tooks. Ilmselgelt on piibel inimeste üpris eklektiline looming ja ei anna meile mingit infot Kõiksuse Looja ja tema kavatsuste kohta,” kirjutab Jüri Liiv eessõnas ja mainib antroopsusprintsiipi, mida ei saa tõestada ega ümber lükata. „Nimelt näitab füüsika, et maailm vajab toimimiseks vaatlejat (so meie) olemasolu. Seetõttu sai tekkida ainult selline universum, kus meie, inimesed, oleme olemas.”

Aastal 1855 välja antud füüsikaõpik „Wisika koli-ramat” mida on õhtuõpikus ohtralt tsiteeritud – ja need on suurepärased vahepalad – arvab pisut teisiti. Soojusest rääkiv peatükk alga nõndaviisi: „Taewane Issa, kes keik ihhu tarwidust ja toidust rohkeste ja iggapääw ka annab, seesama Issa kannab ka hoolt, et Ma peäl ikka ni paljo soja on, kui meie ja keige elajatte ellu üllespiddamisseks ja lomade kaswamiseks tarwis on. Soe on ka kallis Jummala and.”

On antroopsuse või Issaga, kuidas on, aga füüsikaseadused kehtivad sellegipoolest ja iga ilmaga. Loed ja loed ning tasapisi hakkab üht-teist meenuma. Kõik see, mis õhtuõpikus kirjas, sai koolis läbi võetud ja oli toona selge kui prillikivi. Füüsika lõpueksam läks ludinal – tuli selgitada kiirendust ja teha katse (vanker, millel on tilguti, mis tilgutab õli, sõidab mööda kaldpinda alla ja ning tilkade vahemaa järgi sai kiirenduse välja arvutada), rääkida kiirte murdumisest nõguspeeglil ja miskit veel samavõrd lihtsat ning veerand tunniga hinne viis. Aga nüüd...

Ilmselt on neil õigus, kes tõdevad, et inimene on kõige targem keskkooli lõpus. Taevane arm, mida pea toona mahutas ja mis on tänaseks kui märja lapiga tahvlilt pühitud. Aga õnneks õngitseb mälusoppidest üht-teist välja... Selleks, et see taaskord üsna ruttu unustusse kaoks.

Aga jah, füüsika õhtuõpik on suurepärane lektüür – hästi ja arusaadavalt kirjutet, avab ajalugu ja maailma, kenad pildid sees ning lõpuks hakkad tasapisi mõistma, kuidas austraallased saavad eksisteerida, kui käivad maakeral ringi pea alaspidi ning miks veri neile pähe ei valgu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid