RAAMATUBLOGI: Duubeldatud inimesed ehk kuidas kohtuda iseendaga
Herve Le Tellier’l kulus 21 romaani, enne kui ta võitis lõpuks Prantsusmaa kõige hinnalisema Le Goncourt’ kirjanduspreemia. Aga põhjusega, sest „Anomaalia” on igati seda väärt. Muide, preemiasumma on kõigest 10 eurot, ent auhinnatud raamatu tiraažid lendavad läbi katuse, mis toob tulu tuhandeid kordi rohkem.
Teos algab esitlusega. Hulk eripäraseid persoone, kes meie seas ringi liiguvad – palgamõrvar, kesine kirjanik, kuid see-eest hea tõlkija, vähidiagnoosi saanud mees, Nigeeria poplaulja, filmimonteerija, kuueaastane piiga... Nad kõik satuvad ühel päeval lendama Pariisist New Yorki, ühtäkki läheb ilm ekstreemseks, kuid lennuk püsib ühes tükis, ainult et maandumisluba õhulaev ei saa, vaid suunatakse hävitajate saatel USA sõjaväebaasi.
On toimunud midagi kummalist, anomaalset. Kolm kuud tagasi maandus see lennuk just nende samade ketšupilekkidega põrandal ja inimestega juba New Yorgis. Ehk siis kõik reisijad on ühtäkki dubleeritud ja nende eristamiseks lisatakse nimele maandumise kuu – ühtedele March, teistele June.
Mõistatuslik sündmus tekitab mõistagi religioosseid, teaduslikke, filosoofilisi ja poliitilisi vaidlusi. Teadlased peavad kõige tõenolisemaks versiooni, et me kõik elame simulatsioonis ja inimesi täis lennuki paljunemine võis olla mingi test, kuid kas see õnnestus või ebaõnnestus?
Samal ajal, kui maailm üritab juhtunule selgitust leida, peavad duubeldatud inimesed eluga edasi minema, aga kuidas? Kuidas kohtuda iseendaga? Kuidas jagada kahepeale ühte elu? Kas te olete kaksikud või mis? Või tuleb üks eksemplar hävitada?
Vaat säärased eksistentsiaalsed küsimused. Aga siis ühtäkki...
