RAAMATUBLOGI: Planetaarsed Nahksuka jutud
Kui muu lugemisvara vahele ulmekirjandust pikkida, sobivad selleks lühilood, sest raamatut saab ampsudena nautida ja kui mõni stoori ei suju, siis järgmise võtta. Tõsi, lood peavad olema head, ja Stanley G. Weinbaumi omad seda on, kuigi meenutavad vägisi Nahksuka jutte, millele on lisatud pisut filosoofilisem tera inimkonna eksistentsist.
„Planetaarsed lood” hõljuvad B-kategooria ulmefänni pilgu läbi mitmel tasandil: esmalt on nad piisavalt põnevad neile, kel on säilinud lapsemeel, teiseks purskub kirjaniku fantaasia kui säraküünlast sädemed, kamaluga on naiivsust, eriti, mis puutub tänapäevast tehnilist võimekust. Kuigi jah, paljuski on Weinbaum üle pakkunud, paljuski tulevikku alahinnanud, aga samas on sündmusteni, mida ta kirjeldab, poole sajandi jagu veel aega ehk siis ülepakutu võib tõeks saada.
Selge see, et inimkond asub ühel hetkel päikesesüsteemi planeete ja nende kaaslasi hõivama, Weinbaumi arvates XXI sajandi teises pooles. Näis. Ja see, mida me eest leiame, on eelkõige elurikkus kõikvõimalikes vormides – suurem osa teiste planeetide eksistentsist jäävad vaimult meile alla, aga on ka kõrgemaid vorme, kes teavad universumist kõike, kuid see neid ei huvita, sest puudub elutahe.
Kui esimesest loost oli pool loetud, tekkis vajadus uurida veidi põhjalikumat infot autori kohta ja see on kenasti kirjas raamatu lõpus. Nojah, Weinbaum sündis 120 aastat tagasi ning lahkus siitilmast 33 aastat hiljem, mis tähendab, et toona oli päikesesüsteemis leiduv inimestele suur mõistatus, rääkimata universumist. Ning just see andis Weinbaumile vabad käed luua planeedid sellisteks, nagu need tema arvates olid ning ennustada tulevikku. Oh oleks Veenus, Mars, Europe ja teised taevakehad tõesti nii ägedad, nagu raamatus kirjutet. Ning, nagu öeldud, on kõik tema lood – üheksa jutustust, üks lühiromaan – kui Nahksuka jutud, kus leidub võitlust hea ja kurja vahel, sügavat sõprust, mõõduvõttu kogemus versus nooruse uljus ning mõistagi armastust.
Ehk kõige paremini võtab raamatus leiduvad seiklused kokku loos „Lunastav kivikuhil” ühe peategelase, kogenud kosmosepiloodi meenutused möödunust...
„Ma arvan, et olin küllalt jutukas, sest see oli paljude nädalate jooksul esimene võimalus veeta aega kellegi seltskonnas. Me kõndisime mööda orgu alla ja ma muudkui rääkisin, rääkisin kõigest. Rääkisin talle erinevatest vormidest, mille elu on erinevatel planeetidel omandanud, ja sellest, kuidas Marsil, Titanil ja Europal puudus sugu, aga nii Veenusel, Maal kui ka Iol oli see olemas; ja sellest, kuidas Marsi ja Europa taimne ja loomne elu polnud iial lahknenud, nii et isegi suurtel intelligentsetel nokaga marslastel oli taimset loomust, kuna vastupidise näitena oli Europa küngaste laulupõõsastel ähmaselt loomne taust.”
