RAAMATUBLOGI: Christie nagu Christie ikka ehk siis võrratu
Taaskord astuti samm selle poole, et ühel hetkel saaks öelda: no nii, nüüd on kogu krimileedi Agatha Christie looming kättesaadav ka maakeeles.
Eks mäluga ole nii, nagu on, aga vägisi tundub, et ainsatki lühijuttu raamatust „Kesktalvised mõrvad” pole varem ette sattunud. Tänavu suvel ilmunud ja kuraditosinast loost koosnenud kogumikust „Mõrv päikese all” oli paar tuttavat, aga seekord mitte.
Enamus lühijutte pärineb Christie karjääri alguspäevist, mis näitab tema geniaalsust. Tavaliselt suudab krimikirjanik tosina leheküljega hakkama saada alles siis, kui tal on piisavalt kogemusi, aga Christie paugutas algusest peale.
Kunagi küsiti eakalt professorilt, kaua peab ta ette valmistama tunni pikkust loengut. „Nädalake paar,” vastas professor. Aga kolmetunnist? „Mõni päev kulub.” Aga kuuetunnist? „Nii pikka loengut võin alustada kohe,” muigas õpetlane. Nii on ka krimikirjandusega. 300+ lehekülge täis heietada pole probleem, tundub (kuigi jah, teatud kõrgseltskond – John Grisham, Lars Kepler, Lee Child, Jo Nesbø ja mõnel veel on luba kirjutada 500+ leheküljeseid tekste), aga proovi sa see tegevus mõrvast finaalini mahutada kümnele leheküljele... Polegi nii lihtne, selgub.
Ega siin pikalt pajatada ole, Christie nagu Christie ikka ehk siis võrratu.
