RAAMATUBLOGI: Aasta parim krimiromaan kaasaegsest krahv Monte-Cristost
(1)
Ükskõik, millist Jo Nesbø raamatut loed, siis arvad, et paremaks enam minna ei saa, aga saab. Tänavu ilmus Nesbølt esmalt võrratu psühhothriller „Kuningriik”, mis kinnitas taaskord, et ta on krimikirjanduse geenius. Ja nüüd „Poeg”... Lugedes selle raamatu üleilmseid arvustusi, märgivad mitmed, et pole kahtlustki – Nesbø on elavatest parim krimikirjanik ning tundub, et neil on õigus. Mistõttu oli paslik valida nii „Kuningriik” kui „Poeg” – pole võimalik lahterdada, kumb neist on parem – eelmise aasta parimateks Eesti keeles ilmunud krimkadeks.
Kui sisu lühidalt kokku võtta siis... Sonny Lofthus, kunagine klassi priimus ja helge tulevikuga maadleja, on vanglas veetnud kõik oma täiskasvanuelu tosin aastat, kandes karistust teiste kurjategijate pattude eest. Elu on muretu, sest talle kui narkosõltlasele on heroiin igapäevaselt tagatud, lisaks kaasvangide lugupidamine, kusjuures nad käivad salapärasele ja vaikivale üksiklasele aeg-ajalt pihtimas.
Ilus narkouimas elu puruneb kildudeks, kui Sonny kuuleb ühelt vangilt isa, legendaarse politseiniku, surma kohta tõtt – see ei olnudki enesetapp. Sealtmaalt järgneb enesepuhastus ja ristiretk, et kätte maksta isa mõrvajatele.
Kui raamatu tagakaas vastu tuli – see juhtus mõistagi ruttu – viisid paralleelid mõtteis krahv Monte-Cristoni. Et ammune lugu uues kuues, kuid huvitaval kombel seostab Nesbø ise oma teost hoopis piibliga.
Ühes intervjuus rääkis Nesbø, et raamatu „Poeg” idee tärkas Suurel reedel, kui ta vestles lähedastega ristilöömisest ja teiste pattude enda kanda võtmisest ning sealt hakkas lugu peas kerima.
Ning tõesti, nagu Nesbø selgitas, on romaan kirjutatud piibellikult. Lugejat peategelase Sonny mõttemaailma ei lasta, vaid lugu jutustavad kõrvalseisjad justnagu Piiblis, kus Jeesus Kristus eksisteerib teiste pilgu läbi.
Muide, Nesbø viitab ka romaanile „Ristiisa”. Nimelt maalib ta raamatu alguses vanglaseinte vahel viibivast Sonnyst äärmiselt positiivse pildi ning see kandub lugeja hinges edasi loo lõpuni, kuigi tegu pole, nagu selgub, sugugi leebe ja rahumeelse mehega. Just samamoodi käitus Mario Puzo, esitledes oma kultusteoses tulevast maffiabossi Michael Corleonet.
Nagu loost aru võib saada, töötavad Oslo politseis, ühes ristiretke sihtpunktis, vaid kas korrumpeerunud või rumalas. Nesbø selgutuste kohaselt pole „Poeg” dokumentaalromaan, aga jõulisele protagonistile on vaja sama jõulist antagonisti, sest muidu lugu ei kulge. Ja taas naasis ta Piibli manu, kus võim oligi korrumpeerunud või rumal.
Niisiis mitte „Kahv Monte-Cristo” uues kuues vaid Piibel. Aga tühi nende paralleelidega... „Poeg” on pärl ja Nesbø kergitab krimikirjanduse latti aina kõrgemale.
