Viimase kümmekonna aasta jooksul on riik ja tema esindajad seda küsimust maaelanikele korduvalt esitanud, aga mida paljudel huvilistel ikka veel pole, on kiire internet. Ettevõtlus- ja IT-ministri Andres Suti eilse ettepanekuga kiire internetiühenduse rajamise leping Enefit Connectiga enne tähtaega lõpetada tunnistas riik järjekordset möödalasku sellel rindel.

Eelmise kümnendi alguse plaanide kohaselt pidid kõik Eesti elanikud saama kiire ehk vähemalt 30 Mbit/s kiirusega interneti 2015. aastaks. Kuna need kukkusid läbi, seadis riik sihiks 2020. aasta ja nüüd räägib juba 2030. aastast. Rahvusvahelises võrdluses ei hiilga Eesti internetikiirusega, küll aga „hiilgab” suhteliselt kalli internetiühenduste hinnaga.

Häbiväärne, et riik pole kümne aasta jooksul suutnud pakkumist viia sinna, kus on nõudlust, ja hakkab jälle küsima: „Kas soovite kiiret internetti?”

Osa sellest häbiväärsest olukorrast saab ajada Eesti hajaasustuse kaela. Iga taluni valguskaablit vedada on tõesti kallis. Lisaks ei oska suur osa hajaalade elanikest kiirest internetist ka puudust tunda või peavad kulu asjatult suureks. Riigikontrolli äsjases auditis märgitakse, et aadressidest, millele novembri seisuga oli riigi toetusega ehitatud juurdepääsuvõrk, oli võrguga liitunud 28% ja teenust kasutama hakanud 21%. See osakaal oleks suurem, kui enne ühenduse rajamist oleks uuritud, millistel aadressidel keegi üldse elab, aga nõudlus on siiski osa probleemist.

Ent ikkagi: nõudluse taha ei tohiks Eesti kiire internetiühendusega varustamine nii tugevasti takerduda, kui on juhtunud. Paljud vanemad pensionärid ei pruugi kiire interneti järele vajadust tunda, aga me ju tahame, et nooremaidki inimesi koliks maale tagasi. Nii palgatööks, ettevõtluseks kui ka isiklike asjade ajamiseks on kiire internetiühendus tihti hädavajalik. Järjest vajalikumaks muutub see ka pensionäridele: sedamööda, kuidas ostmine või mõned teenused (näiteks arstiga konsulteerimine) kolivad osaliselt internetti. Selleks et mingil külal oleks elupaigana tulevikku, peab seal olema ka kiire internetiühenduse võimalus.

Häbiväärne, et riik pole kümne aasta jooksul suutnud pakkumist viia sinna, kus on nõudlust, ja hakkab uue toetusmeetme tarvis jälle küsima: „Kas soovite kiiret internetti?”

Kiire internet tuleb aeglaselt. Riigikontrolli 2015. ja 2022. aasta aruanded kiirest internetist

2015

Eesti inimeste ja asutuste võimalused kasutada püsivõrgu kaudu kiiret ja ülikiiret internetti ei ole seni oluliselt kasvanud. Riigikontrolli arvates on riigi selge tegevuskava puudumise tõttu ka aastaks 2020 keeruline teha kiire internet kättesaadavaks kõigile Eesti inimestele.

2022

Kiire interneti kättesaadavus ei ole turutõrkepiirkondades märkimisväärselt paranenud. Püstitatud eesmärgist on tuntavalt maha jäädud ning ülikiire interneti jõudmine kõigi vajajateni on algselt 2015. aastalt nihkunud esialgu 2020. aastale ja nüüdseks juba aastale 2030.